JUHTKIRI | Indrek Holst, minge ja rääkige „põrandaprakku“ kukkunud pensionäridega. Äkki nad ei taha seal olla?

Kedagi ei veeta alt. See on heaoluriikide, mille hulka Eesti kuulub, üks peamisi motosid. Et riik täidab oma lubadusi.

Sel kuul juhtunud lugu, kus 500 pensionäri ei saanud õigel ajal oma väljateenitud summasid kätte, mõjub oma armetuses lihtsalt häbiväärsena. Ühest küljest võib see arv kõlada 300 000 pensionisaaja kõrval tühisena. Aga sellega leppimine oleks väga küüniline lähenemine.

Kui kasvõi üks Eesti inimene on silmitsi reaalsusega, et tänaseks söögirahaks arvestatud summat lihtsalt pole, sest riik pettis teda, peaksime tundma tema tühja kõhtu meie kõik. Ja pole vahet, mitu päeva pension hiljaks jääb või kas see kõik on ka seaduslik.

Sisuliselt sai kõik alguse sellest, kui riik otsustas vahetada teenusepakkujat, kes inimestele pensioniraha otse koju kätte viib. Omniva asemel hakkas sellega tegelema Hansab.

Firma ise on tõenäoliselt käitunud oma parimate võimaluste piires. Paraku ei andnud just tellija ehk sotsiaalkindlustusamet neile üle kõikide saajate aadresse. Või siis pole nende järgi võimalik päriselt inimest üles leida.

Suurem osa eakatest saavad oma vanaduspõlve raha otse arvele, kuid umbes 5000 on neid, kellele „postiljon" vanade aegade kombel sularaha otse koju toob.

See on pensionisaaja valik. Kes on lihtsalt valmis teenuse eest maksma (1. veebruarist 6.70 eurot), kel pole olude sunnil võimalik näiteks liikumispuude või kauge elukoha tõttu järele minna (ning kes saavad kojukande tasuta). Pole teiste asi arvustada või survestada.

Pensionisaajat ei lohuta

Asjaosalised on seletanud segadust inimlike asjaoludega. Et kõikjal ametlik aadress päriselt n-ö GPS-i järgi ei toimi. Et varasemad kohaleviijad lihtsalt teadsid, kust kedagi leida.

Ametnike vaatevinklist võib see olla tõesti inimlikult mõistetav. Elu ja töö ongi rasked. Pensionisaaja seisukohast tähendab aga pensioni hilinemine, et rahakotis võib päevi uluda tuul. Ehkki tema pole midagi teinud valesti, lihtsalt riik otsustas midagi ümber korraldada.

Juhtum näitab ka, kui elitaarne on kogu meie IT-riigi „edulugu". Riigi teenused on tihti kättesaadavad vaid tugeva digivõimekusega elanikele. Ent ülejäänud? Kui riik ei tea isegi seda, kus nendega iga kuu kontaktis olnud inimesed elavad, on vist palju tahta, et riik teaks, kuidas nad elavad. Vahest on neil muulgi viisil abi vaja?

Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo on vähemalt vabandust palunud. See polegi väga halb algus, kuidas edasi liikuda. Keerulisem on küsimus, kas sotsiaalkindlustusameti juht Indrek Holst võiks ainult vabandusega pääseda. Tema vastutab otseselt, et teenusepakkuja vahetamisel sellist olukorda ette ei nähtud. Ja talle oleks pakkuda üks ülesanne.

Viisakas oleks väike kompensatsioon oma tegemata töö eest. Inimlikum, kuid võib-olla veelgi vajalikum aga minna ning kuskile „põrandaprakku" kukkunud inimestega vestelda. Äkki nad ei tahaks kõigi jaoks kadunud olla? Sotsiaalkindlustust juhtivale inimesele just paras ettevõtmine oma järgmiste nädalate plaani seada.