Tiit Ojasoo: teha sellist teatrit nagu NO99 ajal tundub praegu liiga lihtne

„Inimeste koos olemine, üksteisele silma vaatamine ja katsumine on palju olulisem probleem kui see, kes parasjagu riigikogus enamuses on,” ütleb lavastaja.

Pühapäeval esietendub EMTA black box’is Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi ühislavastus „72 päeva”. Lugu põhineb ajakirjanik Nellie Blyl – naisel, kes jõudis 19. sajandi lõpus maailmale tiiru peale teha kiiremini kui Jules Verne’i kuulus tegelane Phileas Fogg. Samuti läks Bly ajalukku sellega, et munsterdas end hullumaja asukaks, paljastamaks patsientide jubedaid elutingimusi.

Tegemist on Tiit Ojasoo (44) ja Giacomo Veronesi doktorilavastusega, kus laval on ainult naised. 11 etendajat toovad publiku ette naiseliku pilgu maailmast, kuigi Ojasoo sõnul pole tingimata tegemist ühiskonnakriitilise või feministliku tükiga.

Oled pikka aega olnud püsiva teatrita, teinud projekte nii välismaal kui ka Eestis. Kas jätkad samamoodi või on plaanis luua n-ö uus NO?

See, et NO99 kunagi võimalikuks sai, oli paljude õnnelike asjaolude kokkulangemine, nii laiema kultuuriolukorra kui ka inimeste mõttes. On täielik ime, et meil on Anett Kontaveit, kuid tema edu taga on tema ise, lisaks muidugi veel tennisekoolide võrgustik, treenerid jne. Selleks et üks teater saaks sündida, on vaja kümneid inimesi, kes satuvad õigel ajal õigesse kohta.

Eestis on juba täitsa mitu teatrit, aitab küll. Ma käin ülikoolis, õpin teatrit. (Naerab).