JUHTKIRI | Peame põgenikekriisiks paremini valmistuma

Eesti Pagulasabi, Mondo ja Ukraina kultuurikeskus alustasid äsja kampaaniat „Ukraina heaks!”. Õigemini taasalustasid, sest 2014. aastal, kui Venemaa vallandas sõja Ida-Ukrainas, korraldati samasugune kampaania. Heategevuskampaania on hea, aga selge on ka see, et juhul, kui Venemaa Ukrainale siiski kallale tungib, põhjustab see humanitaarkriisi ja sõjapõgenike voo, millega ainuüksi heategevuse toel hakkama ei saa. Keskse rolli peavad võtma Ukrainat toetavad riigid, sealhulgas Eesti.

Sotsiaalminister Signe Riisalo on öelnud, et Eesti on vajaduse korral valmis vastu võtma paar tuhat Ukraina sõjapõgenikku. Seevastu Poola esindajate sõnul astuvad nemad samme, et olla valmis miljoni põgeniku vastuvõtmiseks. Poola on Eestiga võrreldes muidugi suurriik ja tal on Ukrainaga üle 500-kilomeetrine piir, aga ka seda arvestades tundub Eesti potentsiaalset kriisi liiga kerglaselt võtvat. Miljon põgenikku võrduks 2,6%-ga Poola rahvaarust, 2000 on 0,2% Eesti omast.

Riisalo intervjuust ERR-ile kõlas liiga tihti läbi lootus, et võib-olla Ukraina põgenikud ei tahagi Eestisse tulla, ehk lähevad nad Eestist edasi Soome jms. Aga võib-olla tuleb põgenikke palju rohkem kui paar tuhat? Võib-olla palub Poola meilt abi suure põgenike hulgaga hakkamasaamiseks? Praegu tuleks valmis olla halvemaks.

Valitsuspoliitikute kidakeelsus on mõneti arusaadav, sest Euroopa 2015.–2016. aasta rändekriisi ja selle siinseid sisepoliitilisi järellainetusi meenutades on tegemist üpris toksilise teemaga, mille abil EKRE upitas ennast arvestamist nõudvaks poliitiliseks jõuks.

Eesti poliitikud peaks hakkama võimalike Ukraina sõjapõgenike teemal kaarte avama ja meie võimaluste üle arutlema.

Ka puhtpraktiliselt võttes on küsimuses, kui palju Ukraina sõjapõgenikke Eestis varjupaika vajab, palju lahtisi tegureid. Kas n-ö täissõda Ukrainas üldse puhkeb, kui suurt osa Ukraina territooriumist see puudutab ja palju asjaolusid. Sellega ei saa siiski vabandada valitsuse vähest tegevust ja salatsemist võimalikuks põgenikelaineks valmistumises. Ei ole hea mõte kiivalt varjata, kuhu need 2000 põgenikku kavatsetakse paigutada, kui vajadus tekib. Või petta ennast ja teisi jutuga, et kui nad tulevadki, siis jäävad nad ajutiseks – kahjuks ajalugu näitab, et inimesi põgenema ajanud sõjalised konfliktid jäävad vinduma pikaks ajaks.

Eesti poliitikud ei tohi pead liiva alla peita, vaid peaksid hakkama sel teemal rääkima, kaarte avama ja meie võimaluste üle arutlema. Ukraina kriis on meile lähedasem teema kui Süüria kriis.