NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: võtame rahulikult!

Koroona läbipõdemine on muutunud nii tavaliseks, et „puutumatud” tunnevad end otsekui neitsiliku vanatüdrukuna.

Piirangute silmapilkse kaotamise jutt on nüüd kuidagi vaibunud, aga vahepeal mõni mees muust justkui ei mõelnudki. Ja ma ei pea silmas mitte ainult neid, kes tänavatel ringi rahmeldasid, liiklust häirisid ja politseinikele tüli tegid.

Ka Keskerakonna juhid olid justkui üleöö jõudnud kannatuse viimase piirini ja aina kibelesid – nagu inimene, kes pole saanud päev otsa vett lasta. Meenus episood Hašeki „Švejkist”, kus oli juttu kellestki rätsepast, kes soovis minna loomaaeda ahve vaatama. Paraku oli loomaaed mingil põhjusel suletud. Kui ma õigesti mäletan, siis külastas seda parajasti keisrikoja liige ja tavainimesi loomade ligi ei lubatud, neil paluti veidi aega värava taga oodata. Kuid rätsep polnud sellega nõus, ta soovis nii meeletult ahve näha, et ei suutnud enam sekunditki kannatada ning hakkas mässama. Andke mulle ahve ja jalamaid!

Rätsep tõstis lärmi, protesteeris, rabeles ja skandaalitses, üritades iga hinna eest loomaaeda sisse pääseda. Tagajärjeks oli muidugi see, et sandarmid võtsid ta kinni ja viisid arestimajja rahunema. Ahvid jäidki sel korral nägemata.

Pöörane kihk kõik piirangud paugupealt ära kaotada tuletas meelde just seda rätsepat. On ju selge, et eks nad kaovad mõne aja pärast nagunii, on siis mõtet selle nimel tüli kiskuda ja ennast vahtu peksta. Lõppude lõpuks on ju enamik inimesi juba harjunud uksel koroonapassi esitama ja kaupluses maski kandma. Kas seda tuleb teha mõni nädal vähem või kauem, pole enam sugugi oluline – see pole mingi eriline põhjus, mille pärast hüsteeriasse sattuda ning takka üles lüüa. Kohanemine on intelligentsuse tunnus.

Mõttekuse kaotanud

Muidugi, mingit erilist mõtet vaktsineerimistõendil enam pole. Võib isegi öelda, et tõenäolisemalt kannab koroonapisikut edasi just vaktsineeritud kodanik, kuna vaktsineerimata inimest tabab tõbi palju raskemalt, ta lebab haigeks jäädes rammetult kodus ega ole võimeline mööda linna ringi kooserdama. Vaktsineeritu aga tõenäoliselt isegi ei märka haigestumist ja saab sellest teada üksnes juhuslikult: kui on mingil suvalisel põhjusel sunnitud testi tegema. Seega liigub ta vabalt ringi nagu terve inimene kunagi ja kannab ühes sellega pisikuid edasi.

Kas kaotada koroonatõend mõni nädal varem või hiljem, pole mingi eriline põhjus, mille pärast hüsteeriasse sattuda.

Koroona läbipõdemine on muutunud nii tavaliseks, et vahel tajun mina, kes ma seda teinud pole, end otsekui kombeka vanatüdrukuna, kes on küll mingis mõttes uhke oma neitsilikkuse üle, aga samal ajal tunneb ka patust uudishimu teiste kogetu vastu ja uurib läbi põdenutelt kerge kadedusega: „Kuidas see siis oli kah?” Ning vastusevariandid ulatuvad seinast seina. Kes ütleb uljalt, et ei tundnud peaaegu mitte midagi, kes ohkab ja kõneleb, et ikka väga valus oli ja tükiks ajaks pidi voodisse jääma.

Mispeale minusugune „puutumatu” pead vangutab ja mõtleb, et ühest küljest justkui pole mingit soovi seda värki omal nahal ära proovida, aga teisalt on ju natuke põnev ka. Ja nii ootadki hingevärinaga oma järjekorda, umbes nagu laps ootab, millal jõuluvana hõikab välja tema nime ja tuleb minna täiesti võõra vanamehe juurde ja kõigi kuuldes salmi öelda – ja see on nii õudne, et parema meelega jookseks teise tuppa peitu, aga pääsu vist ei ole ja kui see ükskord tehtud saab, siis on vähemalt tükiks ajaks rahu.

Aga ahve näeme varem või hiljem nagunii, kui mitte täna, siis homme.