ARVUSTUS | Sarnet laseb Vahingu vaimu pudelist välja

Kuigi võiks küsida, miks vajame veel ühe kannatava meeskunstniku portreed, on „Vaino Vahingu päevaraamat” ülimalt õnnestunud.

Rainer Sarnet on teinud eksperimentaaldokumentaali. Ja kellest muust kui Vaino Vahingust. Hunt kriimsilmast Eesti kultuurimaastikul, kes meelega end kirjanduse ja teatri vahele segas ning pealekauba psühhiaatrias eksles. Tõeline ekstsentriline multitalent, kultuuriuuendaja ja eksistentsialist. Korraga toimivad „Vaino Vahingu päevaraamatus” kolm tasandit: Sarneti krutskilikkus, kaasatud Von Krahli tuumiktrupi puhas kunst ja Vahingu enda irdsus.

Ei leidu palju näiteid filmiajaloost, mille puhul oleks põhjendatud dokumentaalkaadrite ja teatraalsete stseenide lõimimine. „Päevaraamat” just selle dünaamika najal toimib. Vahingu kaasteeliste sõnavõttude kombineerimisel sketšidega Vahingu loomingust loob Sarnet tragikoomilise tundevälja, kus ei valitse ei naer ega kurbus, sest reaktsioonilisest emotsionaalsusest on vormi kaudu lahti lastud. Mõnus, kui koos esineb midagi stiilset, groteskset ja tõsimeelset.