Urmas Kruuse: toetused seakasvatajaid ei päästa, on üks muu lahendus

Toetused saavad tuua ajutist leevendust, aga ilma sisulise muutuseta meie seakasvatussektor pikalt vastu ei pea.

Armastame ennast võrrelda kas naabrite või Euroopa ametivendadega. Tuleb tõdeda, et meie sealihasektor on selles võrdluses mitmeti omanäoline. Eristume selle poolest, et suurel osal meie seakasvatajatest pole maad. Seeläbi puudub ka juurdepääs mitmele toetusmeetmele, kuivõrd väga suur osa põllumajandustoetustest makstakse just pindalapõhiselt. Sellest hoolimata ei saa öelda, et meie seakasvatajad võrreldes Euroopa keskmisega kuidagi vähem toetatud oleks. 
Lisaks paistame silma sellepoolest, et meie seakasvataja on üldjuhul seakasvatusele spetsialiseerunud ja selle kõrval ei peeta muid loomi. See kokku tähendab, et puudub ressurss oma sööda tootmiseks ja peamise sisendi hinna mõjutamiseks ning et oleme sõltuvad ühest sektorist ja puuduvad võimalused riskide maandamiseks. Arvestades, kui palju sõltume üleilmsetel turgudel toimuvast, siis mis võimalused on sellise reaalsuse taustal üldse ellu jääda?