22.02.2022, 19:05
ARVUSTUS | „72 päeva” on justkui mustkunstitrikk – millegi väga suure varjus toimub midagi väikest ja väga olulist
Ojasoo ja Semperi uue lavastuse arvustus
„72 päeva” tuletab meelde, et inimese tähenduste paljusus on olulisem kui kindel ja selgete piiridega maailm.
Lavastus tegeleb pealmises kihis naiseks olemisega, aga selle all ka hoopis millegi põhimõttelisemaga. Fotol Kristiin Räägel (vasakult), Emili Rohumaa, Liisa Saaremäel ja Keithy Kuuspu.
FOTO:
Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastus tõukub Nellie Bly ümbermaailmareisist ja tema Ameerikasse saadetud telegrammidest, kuid laseb ennast tõlgendada palju laiemalt.
„72 päeva” on justkui mustkunstitrikk, milles millegi väga suure varjus juhtub väike ja väga oluline sündmus. Kui üldises möllus märkad laval põrandapühkija kramplikust naeratusest väsinud huuli värisemas, siis see ei mõju mitte ainult lavastuse kontekstis õudsena, vaid esitab küsimuse minu enda kohta: mida ma veel ei märka? Kes jääb mul märkamata sel ajal, kui ma mõtterikkalt tweet’in uue filmi või Ukraina sõja kohta oma väga asjatundlikku eksperdiarvamust?
Oled juba tellija?
