Margus Tsahkna: Lääs peab valima Churchilli, mitte Chamberlaini tee. See on karm, aga möödapääsmatu

Nii, nagu kolmekümnendate lõpus Hitler, testib ka Putin, kuhu on võimalik piiri lükata. Paratamatult on läänemaailm pidevalt uute piiridega kohanenud.

Teise maailmasõja ametlikul eelõhtul nõudis Hitler Tšehhoslovakkialt sakslastega asustatud alade loovutamist, mille tulemusel sündis Müncheni kokkulepe. Nevil Chamberlain, Suurbritannia peaminister, pakkus välja kokkuleppe, millega Saksamaa sai rahu nimel loa okupeerida Sudeedimaa.

Vaimustatud kuulajaskonna ees 1938. aastal Birminghamis kõnet pidades ütles peaminister Neville Chamberlain: „Mõnikord öeldakse meile, et kui me võtaksime julgema kursi, kui meie ainult nüüd täpselt kindlaks määraksime olukorra, millises meie läheme sõtta või ei lähe sõtta, siis oleksime me sellega andnud maailmale nii suure hoiatuse, et tegelikult ei tuleks mingit sõda. See oleks mäng. Ja mäng mitte ainult raha peale, vaid meie enda rassi ja vere, meeste, naiste ja laste elu peale. Mina ei nõustu sellist mängu mängima.”

1939 vallutas Hitler terve Tšehhoslovakkia, väites, et riik on lagunemas ning sealt edasi on juba verine ajalugu. Suurbritannia järgmine peaminister Winstone Churchill, kes oli aastaid hoiatanud Hitleri plaanidega kaasaminemise eest, pidi vältimatult juhtima britid verisesse sõtta.