Tippdirigent Kristiina Poska: väikesed rahvad on muusika ees alandlikud, me teenime muusikat ega pane iseennast esikohale

Ma pole kunagi võtnud kontserte ja elu iseenesestmõistetavalt, aga pärast pandeemiat hindan iga kontserti veelgi rohkem, ütleb maailma üks hõivatumaid naisdirigente Kristiina Poska.

Stockholmi kuninglikust filharmooniaorkestrist Tokyo sümfooniaorkestrini. Lavasid, mida Türilt pärit Kristiina Poska (43) on vallutanud oma (vasakus käes asetseva) dirigendikepi ning hapra ja sõbraliku, kuid samal ajal nõudliku olemisega, on rohkem, kui Eestis teadvustatakse. Eks osalt seepärast, et karjääri on Poska teinud peamiselt Eestist väljaspool. Praegu on ta suuremalt seotud kahe kollektiiviga: Flandria sümfooniaorkestris on ta peadirigent ja Riia rahvusorkestris külalisdirigent. Gentis resideeriva orkestriga sai Poska hiljuti tutvust sobitada ka Eesti filharmoonia kammerkooriga – seitsmest kontserdist koosnenud Belgia-Pariisi tuur oli Poskale ja filharmoonia muusikutele esimene ja väga edukas kokkupuude.

Eestlaste ja belglaste vahel on mainitud teatavat olemuslikku sarnasust. Milles see väljendub?Oleme kaks väikest riiki, kellel on ajaloos palju sarnast. Väikesed riigid peavad vaatama, kuidas ellu jääda – alati on suuremaid naabreid, kes meist üle sõidavad. Samas on väikestel rahvustel mingi sügavalt positiivne tagasihoidlikkus. Nad on töökad, oma kõlaga, neid iseloomustavad fookus, distsipliin ja suur professionaalsus. Ning kõige positiivsemas mõttes alandlikkus muusika ees: me tõesti teenime muusikat ega pane iseennast esikohale.