NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: jätakski ehk ära?
(22)
Juba teist aastat oleme pidanud vabariigi aastapäeva tähistama presidendi vastuvõtuta ja tuleme toime küll. Vahest olekski nüüd mõtet juhust kasutada ja kopitanud traditsioone väheke revideerida?
On palju säilitamisväärset, nagu hommikune lipuheiskamine Pika Hermanni tornis, kuhu on oodatud iga huviline, kellele varane ärkamine probleeme ei tekita. See on tõesti kena kogemus: päikesetõusu ajal koos teiste eestimaalastega õlg õla kõrval Eesti hümni laulda. Hiljem on tänavad täis lõbusaid inimesi, kes joovad kohvikutes kuuma teed, söövad kiluleiba ja õnnitlevad üksteist vabariigi sünnipäeva puhul. Meeleolu on just nimelt säärane, nagu see ühel vahval rahvapeol olema peab.
Ka paraad on hea põhjus perega välja jalutama minna, isegi kui sõjatehnika iseenesest huvi ei paku. Tegemist on demokraatliku üritusega, kuhu ligipääs on kõigile vaba ja kus osalemine ei nõua mingeid erilisi ettevalmistusi. Võid soovi korral koera kaasa võtta, võid käigu pealt pirukat näsida ja tunda ennast mõnusalt nagu vaba inimene vabal maal.
Seevastu presidendi vastuvõtus on alati olnud midagi veidrat ja kunstlikku. See tõmbab rahva sekka järsu piiri: on need vähesed, keda peole kutsutakse, ja need paljud, keda ei kutsuta. On mõned, kes saavad kutse möödunud aasta saavutusi silmas pidades, nagu kultuuripreemiate laureaadid ja olümpiavõitjad. Aga palju rohkem on neid, kes ilmuvad vastuvõtule tänu oma ametikohale ja teevad seda aastast aastasse, ehkki pole millegi tähelepanuväärsega iialgi hakkama saanud.
Niisiis laguneb seesama rahvas, kes hommikul üheskoos mingeid seisusevahesid tunnistamata oma riigilippu heiskas, hümni laulis ja paraadi imetles, nüüd kaheks ebavõrdseks pooleks.
Suurem osa istub kodus ja vahib teleri ekraani nagu lihtrahvas, kes Gori kunagisel karikatuuril põrnitses läbi restoraniakna, kuidas „kõrgklass” vähki sööb.
Vastuvõtule kutsutute vähemus üritab püüdlikult kõrgklassi teeselda, aga see kukub neil halvasti välja.
Sedasama kõrgklassi üritab vastuvõtule kutsutute vähemus püüdlikult teeselda, aga see kukub neil halvasti välja: kohe on aru saada, et tegemist on vaid kostüüme kandvate amatööridega, kes end oma laenatud frakkides, äsja nõelasilmast tulnud ballikleitides ja kord aastas kapist välja võetavates pidukingades ääretult kohmetult tunnevad.
Äkki lõpetaks siis selle Downton Abbey lordide etendamise üldse ära? See tekitab ainult kadedust, vimma ja tõrvikurongkäike. Muidugi, kindlasti on mõnele inimesele erutav leida igal aastal postkastist kutset presidendi vastuvõtule ja mõelda, ise üle kere mõnust judisedes: „Ma kuulun eliiti!” See võib olla hullem kui narkosõltuvus, aga kindlasti leidub sellelegi ravi.
Presidendi pidupäevakõne võiks alles jääda, aga selle võib juba varem linti võtta. Pidulik eeskava on nagunii alati olnud „ei liha ega kala”, pentsik jäänuk nõukaaegsetest aktustest. Selle ajaloo prügikasti kadumisest poleks ka põrmugi kahju.
Ühe suure, „ Eestimaa rüütelkonnale” mõeldud snoobliku peo asemel võiks korraldada sadu väikeseid ja vahvaid, umbes nii, nagu tehakse vana-aastaõhtul. Kellele meeldib pidulikum stiil, ostab pileti mõnele avalikule ballile, kes ei viitsi ülikonna ja peokleidiga jamada, võib tähistada vabariigi sünnipäeva pubis. Ja loomulikult on kõige mõnusam teha seda omas kodus laua taga, koos pere ja parimate sõpradega. Tähistada kallist püha vabalt, rõõmsalt ja mugavalt.
