Aga miks kasvõi Venemaa julgeolekunõukogu, keda telekaamerate ees alandati, Putinile kollektiivselt vastu ei hakanud. Kuidas on võimalik, et üks mees langetab otsuseid, mida tema lähimad nõunikud sisimas ilmselgelt heaks ei kiida?

„Ainuõige küsimus on, miks peeti vajalikuks seda meile näidata," kommenteerib ajaloolane. „Meile peeti vajalikuks näidata värisevate kätega luure juhti, kes ilmselt varem sel suunal tegutseb. Kes ilmselt arvas, et nuia kasutatakse lihtsalt abivahendina, et midagi välja pigistada, ning nüüd ta näeb, et keegi laseb selle nuia käiku. Aga seda näidatakse ainult ühel eesmärgil: tõestada, kes on peremees."

Kõik ülejäänud Kremli ladviku allumine taandub Vseviovi hinnangul ainult ühele: hirm. Mitte enam stalinilikul viisil mahalaskmise ees, aga hirm kaotada näiteks privileege.

Ja Putin - milleks talle seda vaja? On ta kompleksides? Tahab minna ajalukku suure juhina nagu Peeter I või Stalin?

„Aeg on ikka natuke teine," usub Vseviov. „Loomulikult, kui see võim jätkub samasuguselt, siis kirjutatakse see kindlasti õpikutesse nii nagu vaja. Tegelikkuses läheb ta ajalukku aga tulevikku silmas pidades veriste kätega diktaatorina".

Saates veel

Milline on šanss leida Kremli nukuvalitsusse osalisi?

Kuivõrd võime praegu öelda, et „põlised Vene alad" on hoopis põlised Ukraina alad?

Mis rolli mängivad omaaegsed kasakad selles, et Ukraina on praegu demokraatia ning Venemaa mitte?

Milliseid vapustusi toob Ukraina ründamine kaasa Vene ühiskonnale?

Kuula Krister PariseErisaadet" David Vsevioviga siit!

1x
00:00
Jaga
Kommentaarid