JUHTKIRI | Sellised „sanktsioonid“ ei aja Putinit muigamagi

Kuulge, see on ju naeruväärne.

Kõikide sanktsioonide emad ja muud suuresõnalised väljendid, mida lääneriigid eesotsas USA ja Euroopa Liiduga lubasid, jäävad ilmselgelt alla sellele, milleks Venemaa president Vladimir Putin potentsiaalselt valmistus.

Venemaa on endiselt SWIFT maksete süsteemis. Nafta, gaas ja alumiinium jäid välja ka Euroopa Liidust karmimalt lähenenud USA paketist. Ometi on Venemaa täitnud läbi viimaste aastakümnete üle 60% oma eelarvest just maavarade müügist. Pealegi on tänu agressioonile energiakandjate hinnad jälle laes.

Kuna Putin viitas Ukraina eksistentsiõigust eitanud kõnes harjumatult palju (ning valesti) Leninile, siis võiks tuua ära veel ühe Lenini tsitaadi: „Kui saabub aeg kapitalistide poomiseks, siis nad võistlevad üksteisega nöörilepingu pärast."

Kellel vajadus energiatarnete järele, kellel Venemaale antud laenud, kellel Vene raha suur osakaal majanduses. Põhjuse vingerdada leiab alati. Nii nagu ka reegleid loominguliselt tõlgendada, nagu juhtus muuhulgas Valgevene väetiste transiiti lubanud Leedu ning sama riigi nafta transiidile kaasa aidanud Eestiga.

Lääne diplomaadid patsutavad praegu üksteisele õlgadele ning kinnitavad, et lääs pole ammu olnud nii ühtne kui praegu seistes vastu Venemaa agressioonile Ukraina vastu. See ongi tõsi. Lihtsalt sellest praegu ei piisa.

Putin on valmis

Putin läks sõtta täie teadmisega, et mingid karistusmeetmed tulevad. Ja kogus selleks rekordilised valuutareservid, neist vaid 15% USA dollarites. Lühiajaliselt ei mõjutaks ilmselt Venemaad tõesti ka see, kui talle otseses mõttes kott pähe tõmmataks. Juba mõne aja pärast võiks olla juba teine lugu.

Tõsi ta on, et sanktsioonid poliitika instrumendina töötavad harva tõhusalt. Lähiajaloost võib tuua positiivse näitena Iraani, kes oli valmis oma tuumaprogrammi külmutama (kuni USA president Donald Trump leppe puruks rebis). Ning endise Jugoslaavia, kus maailmast äralõikamine ja elatustaseme järsk langus viisid ühes alandava kapituleerumisega NATO õhurünnakute ees Slobodan Miloševići kukutamiseni.

Sagedamini juhtub siiski see, et lihtrahvas sanktsioonide tulemusel küll kannatab, kuid diktatuuririik saab süüdistada oma tegematajätmistes „välisvaenlasi" (Kuuba, Saddami aegne Iraak).

Siiski on mõnikord sanktsioone vaja juba enda enesetunde parandamisekski. Antud juhul vajaksid ennekõike moraalsed tuge ukrainlased, kes tahaksid näha, et sõnades nende taga seisvad partnerid on tõesti valmis panustama. Kui sõjaline valmisolek puudub (ja seda on korduvalt kinnitatud), tõstaks moraali kasvõi maksimaalne löök majanduse vallas. Ometi gaas voolab ja rahaülekanded liiguvad.

Mida me veel ootame?

Järkjärguliste sanktsioonide toetajad kasutasid enne Venemaa lausrünnakut õigustatult argumenti, et kui kõik võimalused ära kasutada, ei jää enam lauale midagi. See on veidi sarnane lähenemisele, kus kurjategijale jäetakse võimalus: kuni sa pole tapnud, võid veel andeks anda.

Ilmselgelt pole oldud taolises lähenemises siirad. Pärast täiemõõdulist igast suunast pealetungi ei saa Putin enam väga palju halvemini käituda - kui kogu maailmaga sõtta minek välja arvata. Ja ikkagi me kõhkleme.

Tõsi, Eesti on pigem õigel poolel ning nõudnud karmimaid karistusmeetmeid. Samas, kui tahame olla Ukraina toetamises siirad, võiksime olla valmis märksa enamaks. Kasvõi üheskoos Balti riikidega loobuda ainsastki kuupsentimeetrist Vene gaasist. Koos Läti Inčukalnsi hoidla ning Klaipeda LNG terminaliga saame hakkama. Lihtsalt maksma peame rohkem. Ja muidugi tuleb töötada selle nimel, et ülejäänud Euroopa teeks sama. Sõltuvus gaasist on ju kahepoolne: ka Venemaal on vaja seda kuskile müüa.

Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi ütleb, et ta maa on jäetud võitluses Venemaaga üksi. Muidugi oleme pakkunud ning saatnud Ukrainasse kõikvõimalikku abi. Ent kui me pole valmis solidaarselt kandma natukenegi kannatusi, võib kergesti võtta võimust lootusetus: „selliseid sõpru pole vajagi, vaenlastega saan ise hakkama." Nii ulatame Putinile võidu kandikul ise kätte.