Venemaa poolt sisuline info sõja kulgemise kohta puudub. Ukraina enda leheküljed räägivad tuhandetest hukkunutest Vene poolel ning tohutu hulga soomustehnika ning lennukite hävitamisest. Teatud „sõjaudu" on loomulik, aga palju võiks neid uskuda? Taro kirjeldusel on Ukrainas siiski vaba ajakirjandus. Kui mõni meediakanal väga räigelt eksiks, jõuaks teave teisi kanaleid kaudu kiirelt välja. Seega - muidugi juhivad neid patriootlikud tunded, kuid see kõik on märksa usaldusväärsem kui karmilt kontrollitud Kremlipoolne kommunikatsioon.

Küll aga võib lausa tunnetada, kui närvis on selle peale Kreml. „Ootasin juba, et millal ilmub Hitleri punkri video, et miks meie väed ometi ei edene," muheleb Taro.

Tema sõnul saavutati ka oluline murdepunkt, kui nüüd Saksamaa teatas mitte üksnes relvaembargo lõpetamisest, vaid hakkas ise Ukrainasse relvi toimetama. Kuid NATO riigid saavad minna veelgi kaugemale - ja kasutades selleks Venemaa enda võtteid.

„Ega Ukraina kohal lennukeelutsooni kehtestamine ei pea käima mingite väga suurejooneliste avalduste saatel," mõtiskleb ta. „Ukrainal on õhuvägi olemas ja kes siis nüüd teab, kes need Vene lennukid alla lasi? Nii nagu venelased väitsid aastal 2014, et tegemist oli rahvamalevlaste ja partisanidega. Ka NATO võiks võtta retoorika, et „meie ei tea midagi, võib-olla mingid nähtamatud F-35-d on taevas, kes seal Vene lennukeid alla lasevad..."

Saates veel

Kaua elanikkond moraalselt vastu peab, kui hakatakse ründama jõulisemalt tsiviilelanikkonda?

Kuidas Ukraina pool veenab venelasi oma laipu ära vedama?

Kui valus saab olema vene rahval ärkamine tegelikkusse?

Kuula Krister PariseErisaadet" Igor Taroga siit!

1x
00:00
Jaga
Kommentaarid