Saabusin Moskvasse eelmisel nädalal, kui vähesed uskusid, et Putin alustab sõda. Kahtlused ja umbusaldamine meie suure naabri vastu on kahjuks osutunud igati põhjendatuks.

Paljud sõbrad soovitasid mul kontserdi ära jätta ja kohe Venemaalt lahkuda... Ja ausalt öeldes oligi see mu esimene tunne.

Sellele sügavalt järele mõeldes jõudsin järeldusele, et see tunnistanuks alistumist, oleks ebaaus ja ebalojaalne Venemaa Noorteorkestri suurepäraste noorte muusikute suhtes, kes tunnevad end segaduses, räsitud ja šokeeritud ning kes on selle sõja vastu sama palju kui mina.

Selle kontserdiga tahtsin jätta oma noortele kolleegidele armastuse ja lootuse inimkonna vastu... Armastus ja lootus, mis võiks jääda nende südametesse ja mälestustesse aastateks, võib-olla aastakümneteks isolatsiooniks, mis on kindlasti tulemas.

Neid noori ei tohiks ega saa karistada nende valitsuse barbaarsete tegude eest. Ma ei saa oma noortele kolleegidele selga pöörata: muusikud on kõik vennad ja õed.

Inimesena ja eestlasena vihkan seda, mis Ukrainas toimub. Mõistan otsustavalt hukka Venemaa valitsuse ja Putini tegevuse!

Juhtisin seda kontserti trotsi ja sügava solidaarsuse vaimus nende noorte artistidega ning Ukraina rahva toetuse ja solidaarsuse vaimus!

Paavo Järvi

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena
Jaga
Kommentaarid