Venelanna sõjast Ukrainas: me ei saa Putinit tappa, aga saame näidata, et see ei ole meie sõda

Sõjavastased venemaalased seisavad Ukraina eest rusuva süütundega. Tänavatel on tuhanded, muutusteks oleks vaja miljoneid venelasi.

Kui Ksenia arvutiekraanilt mulle hirmunud pilguga vastu vaatab, näen tema silmis kurnatust. Vajaka jäänud unetunnid on silmanähtavad. Ta ei ole sõja algusest saati suutnud magada. Ksenia on hirmul ja tunneb end süüdi. Ta on valmis vestlema, ehkki riskib oma vabadusega. Esiti, enne kui midagi küsida jõuan, hakkab ta sõnu otsides kiiresti kõnelema.

„Ma ei suuda öösiti magada, loen vahetpidamata uudiseid. Õhkkond on pingeline. Inimesed on närvilised. Käed värisevad kogu aeg. Ma ei tea, mida teha. Ma ei mõista, kuidas saaksin enda igapäevaelu jätkata. Küsimus ei ole ainult minu sõprades ja sugulastes: pooltel venelastel on Ukrainas sõpru või sugulasi. Nõukogude Liit ühendas meid kõiki. See sõda ei toimu kuskil suvalises paigas. See on meie kodu.”