Jelena Skulskaja: Eesti = Arvo Pärt? Venemaa = Suur Teater?

Ma mõistan kultuurisidemete katkestamist, kuid kurvastan selle otsuse pärast. Üksnes kunst võib inimesi pehmemaks muuta, võib aidata leida neil tee üksteiseni.

Kui välismaal kuuldi, et olen Eestist, naeratati mulle tihti vastu ja korrati rõõmsalt: „Oo Eesti, see on Arvo Pärt!” Jõhvis rahvusvahelisel balletifestivalil nägin kord, kui väljapaistev Hispaania koreograaf Nacho Duato laskus Arvo Pärdi ees põlvili ja suudles ta kätt. Jutustasin sellest noorele Peterburi heliloojale Pjotr Tutškovile, kelle reaktsioon oli: „Õnneseen!” Küsisin üle: „Kes? Kas Arvo Pärt?” „Ei,” vastas Pjotr. „Õnneseen Nacho Duato! Kadestan teda, mina oleksin ka Arvo Pärdi ees põlvitanud.”

Meie maa ei assotsieeru mitte ainult Arvo Pärdiga, vaid ka Eri Klasiga, Georg Otsaga, paljude teadlaste, kunstnike ja kirjanikega. Näiteks Jaan Krossiga, keda loetakse kogu maailmas, kes esitati viis korda Nobeli preemiale ja kellele avasime Tallinna vanalinnas hiljuti mälestusmärgi. Kunagi rääkis Kross mulle lõbusas vestluses, et kui mälestusmärk oleks talle püstitatud juba eluajal, siis las see seisaks tema akna all, et ei peaks kaugele minema. Ka jumaldatud abikaasa Ellen Niidu oleks võinud siis rahulikult üksi koju jätta – küll „kivist külaline” tal silma peal hoiab.

Igal rahval on aga oma kibedad kurvad leheküljed, kui tema maa ja keel assotsieerub millegi häbiväärse ja kohutavaga. Ja neil vene keele jaoks rasketel päevadel tahan ma karjuda: vene keel on eelkõige nende kangelaste keel, kes tulevad Nevski prospektile loosungiga „Ei sõjale!”.