Skulptor Edith Karlson: valgustasin Vene suunamudijaid ja sportlasi sellest, mis Ukrainas toimub. Neid, kes küsivad: „Mida paanitsete, Euroopa?”

„Sõja keskel tundub kunsti tegemine ekstra mõttetu. Samal ajal, jumal tänatud, on mul palju tööd, muidu läheksin täiesti pööraseks,” ütleb hinnatud skulptor.

Edith Karlsonil (39), kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti valdkonna seekordsel laureaadil, on käed-jalad sõna otseses mõttes tööd täis. Tellimusi on palju, aga Karlson ütleb, et vähemalt on ta ise üle pika aja oma töödega rahul. Kohtume Mustamäel Raja tänaval endises Eesti kunstiakadeemia skulptuuriosakonnas, kus on paljude tuntud Eesti kujurite ateljeed.

Veebruaris auhinna väljakuulutamise ajal ütlesid, et tahaksid vähemalt paar päevagi puhata. Kas see õnnestus?

Sain lausa kolm nädalat puhata, sest käisin Brasiilias. Keskkonnavahetusena oli see väga vajalik: meil oli maja täpselt ookeani ääres, elasime täiesti liivarannas, kokku oli meid kolm peret koos lastega. Mulle õudselt meeldib Brasiilias, see on täielik paradiis. Sellepärast meeldib mulle ka Hiiumaal, kus on mu suvekodu – kui mandrilt üle mere minema sõidad, oled Tallinnast ära lõigatud.

Brasiilia on eriti kaugel, täiesti oma maailmas, ajule on see jube vajalik. Käisin juba teist korda Ubadubas, see on São Paulost kolme tunni kaugusel. Lastega ma väga ringi ei liigu, aga igatsen ka sellise reisi järele, mille ajal saaksin ringi sõita, käia džunglites ja vaadata jõgesid.

Ütlesid ühes intervjuus, et olme võtab kunstilt palju aega ära. Nii et raske elu pole tingimata kunsti tegemiseks vajalik?

Ei ole, aga saan muidugi ainult iseendast rääkida. Mingi tundlikkus tuleb kunsti tehes kasuks. Olen selline tüüp, kes ei oska konstrueeritult tegutseda, vaid sahmib ringi. Teen kõike korraga, kurnan ennast kohutavalt ära ja põhimõtteliselt kukun kokku.