Raul Kirjanen: julgeolekupoliitiline kobarkäkk - peame otsustama, kas toetame Venemaad või Ukrainat

Lugesin hiljuti meie peaministri avaldust, et oleme aidanud Ukrainat juba 200 miljoni euro eest. See on väga tubli ja tõhus panus meiesuguse väikese riigi kohta. Suurusjärgus 300 eurot iga maksumaksja kohta on kindlasti maailma üks suuremaid toetuseid. See on väga positiivne. Aga kas me mõtleme ka, kui palju oleme me samal ajal toetanud Vene sõjamasinat?

Ainuüksi eelmise aasta detsembris maksime me Vene sõjamasinale läbi Gazpromi üle 85 miljoni euro Vene gaasi eest ja arvestades üha kerkivaid gaasihindu, siis 2022 võib see summa olla juba suurusjärgus pool miljardit eurot. Väga suure osa kasvavatest energiaarvetest maksab kinni ka Eesti riik, seega meie kõik maksumaksjatena.

Keda me siis tegelikult toetame Ukrainat või Venemaad?

Euroopas on palju riike, kelle energiapoliitilisi valeotsuseid on väga raske kiiresti muuta, kuid Eestis ei ole see tegelikult nii. On vaja aru saada, et täna iga kasutatud fossiilse gaasi kuupmeeter on raha agressori taskusse ja kui oleme sellega päri, siis on vaja teha otsuseid, mitte arutada, koostada arengukavasid, kokku kutsuda igasuguseid pöördetöögruppe ehk teisisõnu lükata otsustamist edasi, vaid tegelikkuses riigina teha otsuseid. Riigi eest otsustama oleme me valinud Riigikogu ja valitsuse, neil on vaja hakata tööle.

See ei puuduta aga ainult energeetikat, vaid ka ehitust, kus saame Vene terast asendada kohaliku puiduga, miks mitte ka toota autokütuseid kohalikust biomassist. See nimekiri on potentsiaalselt väga pikk.

Mida me aga tegelikkuses teeme? Meil on Eestis olemas väga suure potentsiaaliga taastuv tooraine - puit. Eestis on väga suur hulk ülekasvanud lepikuid, palju on metsasid, mis vajaksid hooldus ja harvendusraideid ehk energeetilise biomassi potentsiaal on väga suur. Selle potentsiaali ära kasutamine, annaks suure võimaluse ka kasvatada oluliselt paremat puitu, millest saaksime teha kõrgema väärtusega tooteid – alates majadest kuni mööblini.

Kui me aga vaatame meie viimaste aegade poliitikute otsuseid - alles hiljuti otsustas lahkuv keskkonnaminister Tõnis Mölder hilistel öötundidel, ootamata ära RMK seisukohti, vähendada riigimetsas raiemahte. Eelmisel kevadel hakkas Keskkonnaamet rakendama oma „uut“ lähenemist linnurahule ja ka tänased seisukohad on üsnagi sõjakad selles võtmes. Aastas määratakse tuhandeid hektareid majandusmetsi looduskaitseliste piirangute alla ehk võetakse majandamisest välja tuhandeid hektareid metsamaad jne jne. Miks?

Väga kõnekas on uue metsanduse arengukavaga koostamise kommentaarid: metsa võiks majandada rohkem, aga vähendame prognoose avalikkuse survel. Meil on ressurss ja 100 aastat akadeemilist metsateadust, aga majandame seda ressurssi avaliku arvamuse alusel. No demokraatlik riik - kui nii siis nii.

Aga tuleme veel paar sammu tagasi teemakäsitluse alguse juurde – 500 miljonit eurot aastas Vene sõjamasinale. Mis te arvate, kes on üks Eesti suuremaid looduväärtuste „eestseisjaid“? Ikka see sama sõjamasin. Ja ma nüüd tean, kuidas teatud inimestel kõik karvad turri tõusevad, aga vaatame fakte.

Gazpromi finantseeritud fondist (Baltic Sea Conservation Foundation) on Eesti tublid looduskaitsjad saanud viimase viie aasta jooksul julgelt üle poole miljoni euro. Mida on siis uuritud? Uuritud on, kuidas võimalikult kiiresti riigimetsas kaitse alla panna vääriselupaiku (sõna sõnalt oli projekti eesmärk „inventeerida ja registrisse kanda niipalju vääriselupaiku Eestis kui vähegi võimalik enne kui on liiga hilja“), uuritud on, kuidas kaitsta musta toonekurge (tulemuseks on, et musta toonekure pesa ümbruses on vajalik 3 kilomeetri raadiune keeluvöönd!!!). Vääriselupaikadel on ka jätkuprojektid. Kogu info on olemas fondi kodulehel, koos toetavate organisatsioonide ja projektidega https://baltcf.org/portfolio/. Looduskaitsjad on oma eesmärkide seotust Gazpromiga välistanud ja võib-olla see nii ongi, kuid fakt ise on ilmekas, et gaasiraha eest tehakse Euroopas massiliselt looduskaitset, mis jõuliselt eemaldab majanduskasutusest taastuvat resurssi.
Miks see täna tähtis on? Kahel põhjusel.

Esiteks, oleme kõik viimastel nädalatel tähele pannud Euroopa tuntud poliitikuid, kes on tagasi astunud Venemaa riigiettevõtete kõrgelt tasustatud nõukogudest. Endine Soome peaminister, endine Prantsusmaa peaminister ja veelgi suurem hulk valitsusjuhte ja tipppoliitikuid, kes veel oma seisukohta kujundada ei oska k.a. endised Saksamaa ja Austra liidukantslerid. Seda tipppoliitikute nimekirja võib jätkata ja see on ülipikk. Venemaa riigimasina võimekus mõjutada Euroopa poliitikaid nii energeetikas kui keskkonnavaldkonnas, on ülivõimas. Ega asjata üritata ju ka Venemaa maagaasil baseeruvaid elektrijaamasid ümber sõnastada kui rohelisi investeeringuid (siiani kusjuures suhteliselt edukalt). Osaliselt ka Vene gaasi lobby tõttu, on Euroopas suletud suur osa kohalikku sütt tootvatest kaevandustest ja neid kasutatavtest söejaamadest, sest gaas on ju palju „puhtam“. Täna on see sama gaas segatud Ukrainlaste verega. On ta ikka puhtam? Rääkimata sellest, missugune on Vene gaasi tegelik süsiniku jalajälg, kui arvesse võtta ka kaevandamist, transporti, ladustamist, kogu selle ahela käigus tekkinud keskkonnakahju ja heitmeid. Samal ajal, kui Vene gaas on ajapikku saanud roheliseks investeeringuks, on Euroopa kohaliku ressursi ehk metsa (aga ka põllumaa) majandamine läinud üha keerulisemaks ja üks regulatsioon ehitatakse teise otsa, et seda raskendada. Kas eesmärk on sama, mis söetööstusegi puhul- tapame selle konkurentsivõime, et asendada – Vene gaasiga, Vene puiduga ….

Teiseks, on Eestis kui metsariigis tekkinud teatud ringkonnas seisukoht, et Eesti metsanduses on midagi valesti. Meil on väga hea statistika metsanduse kohta, meil on maailmatasemel metsateadus, meil on ülitugevad praktikud, kes kinnitavad, et kõik on korras. Ka (metsa)teadlased metsanduse jooksva kümnendi arengukava välja töötades on asunud seisukohale, et tegelikult on kõik hästi ja metsi majandatakse jätkusuutlikult ning arvestades metsade vanuselist struktuuri, võiks aktiivsemaltki majandada aga - avaliku arvamuse tõttu peaks majandama vähem.

Kuidas tekkib selline avalik arvamus? Kes seda tagant utsitab? Kas riiklikuid poliitikaid ikka saab teha avaliku arvamuse järgi?

Ma lähen konkreetsemaks ja teen poliitikutele ettepaneku teha vajalikud põhimõttelised ning siduvad otsused, millele võiks proovida taha saada erinevate erakondade konsensuse, et need pärast valimisi jälle vaikselt laualt maha ei valguks:
1) Alates 2025. aasta lõpust Eesti gaasivõrgus ei ole enam ühtegi molekuli Vene gaasi (oluline on just viia teema molekuli tasemeni, et segamise, kvootide ja muude paberimajanduslike võtetega tegelik Vene gaas ei saaks puhtaks pestud). Siin on kindlasti vajalik konkreetne ja jõuline ajakava ja vajalikud investeeringud (LNG terminal, mahutipark, biogaas jne.). Paika tuleb panna lõppkuupäev, aga ka järkjärgulise vähendamise teekaart ja ametkond, kes selle eest vastutab.

2) Alates 2026. aasta lõpust toodame üldmahus samapalju taastuvenergiat Eestis, kui on meie tarbimine ja 2030. aastal vähemalt kaks korda rohkem taastuvenergiat Eestis, kui on meie tarbimine. Kindlasti ei suuda me igal tunnil aastas täita meie energiavajadust taastuvenergiast ja selle tõttu võivad Narva jaamad veel ka kuni 2030. aastani minu pärast tipukoormust katta. Siin jällegi on vajalikud vastavad ühendused energiaturgudega, salvestusvõimalused jne. Üle tuleb vaadata tänane taastuvenergia arendamist piirav seadusandlus ja teha otsused, kuidas tõkked lahendada. Kui süsteemis on üleminekuks vajalik ka fossiilne kütus, siis peaks see igal juhul olema pigem kohalik põlevkivi kui Vene gaas. Vaja on teha just nimelt otsused, mitte järgmine ring töögruppe ja arutelusid.

3) Väärtustame Eesti bioressurssi, investeerime selleks, et selle maht oleks aasta aastalt suurem ja kvaliteetsem, ja ehitame selle ressursi peale üles tugeva ja piirkondlikult arengut tagava majandusmudeli. Piirangud selle ressurssi kasutamiseks peavad olema teaduslikult põhjendatud ja läbi kaalutud erinevatest aspektidest k.a sotsiaalmajanduslikust aspektist. Piirangutele ja piirangualadele tuleb kehtestada absoluutne piirang ehk uute piirangute seadmisel tuleb vähem kaitset vajavad alad piirangutest vabastada. Ühtegi piirangut ei seata enne põhjalikke ja erapooletuid teadusuuringuid. Võtame Euroopa tasemel kapitaalselt lahti meid siduvad piirangud, aja maha uute piirangute seadmisel ja arutame need Euroopa partneritega koos läbi. Ma olen kindel, et samad mured on kõikidel metsariikidel.

Me peame lehvitama Ukraina lippe ja toetama Ukrainlasi nende vaprates lahingutes nii materiaalselt kui moraalselt, kuid me peame tegema ka ise valusaid otsuseid. Neid otsuseid on meil vaja teha oma julgeoleku ja tuleviku tagamiseks. Ma rõhutan - otsuseid.