ERISAADE | Põgenike Eestisse toimetaja: omavalitsused helistavad – meil on kõik juba valmis, kus te ometi olete?

Eesti Pagulasabi juhatuse liige Anu Viltrop soovitab siia saabunud Ukraina põgenikel aeg maha võtta ning mitte tormata kohe esimese asjana end registreerima.

Kiiev püsib. See on saanud juba samasuguseks mantraks nagu Erich Maria Remarque „Läänrindel muutusteta". Ja see on hea. Ehkki varasemad päevad tõid teateid Vene vägede liikumisest Kiievile lähemale ning ümbergrupeerumisest, pole otsustavat uut pealetungi Ukraina pealinnale ette võetud. Niisamuti peab Harkivi kaitse. Erakordselt raske on olukord aga Tallinna suuruses Mariupolis, mis on Vene vägede piiramisrõngas, kus inimesed on ilma vee, elektri ja kütteta ning võib arvata, et väga väikeste toiduvarudega.

Põhimõtteliselt korvab Venemaa sõjalist ebaedu terroriga. Ning see on ajanud Ukraina põgenikud liikvele. Kui ei kardagi otseseid pomme, siis kes ikka tahaks kuskil kotti ja piiramisrõngasse sattuda.

Eesti võimud teatavad nüüd, et arvestavad koguni 100 000 potentsiaalselt saabuva põgenikuga ning kuna varasemad arvutused on läinud kõik aia taha, pole seegi mingi piir. Aga arvestame siis laias laastus kümnendikuga meie elanikkonnast.

Kaootiline info

Aga juba praegu valitseb põgenike vastuvõtmisel paras kaos.

Anu Viltrop räägib, et segadust on olnud palju kõikide jaoks, ka neile, kes soovivad põgenikke aidata. Info kogu aeg muutub. „Vahepeal küsisimegi ukrainlastelt, et kas hetkel on sul majutuskoht olemas, kas toitu jätkub, kas sul on mõni kiire meditsiinilist sekkumist vajab probleem, tunned end turvaliselt ja kas sul on keegi, kellega vestelda. Kui tal mingeid kiiret lahendamist vajaminevaid probleeme polnud, siis oligi meil palve, et kuniks riik oma samme sätib, jälgi meediat ja kui midagi segaseks jääb, tule nädala pärast tagasi - sest ega ei oskagi ju infot anda."

Pagulasabi on ise toonud bussidega Poola-Ukraina piirilt ära juba 4000 inimest. Seejuures on omavalitsuste võimekus siin väga erinev. Mõned annavad nii eraviisiliselt kui meediaski teada, et ega meile ei mahu. Aga Viltrop ütleb, et on ka hoopis vastupidiseid näiteid: „On ka omavalitsusi, kes ikka mõtlevad, kuidas valmistuda. Kes helistavad õnnetult, et miks te siis meile ei too, meil on kõik ruumid valmis, me ootame! Ja uusi häid töökäsi on alati vaja..."

Viltropi hinnangul peaks riik looma n-ö ühe akna süsteemi, kus niigi segaduses saabujad ei peaks eri ametnike vahel jooksma ning saaksid kogu saadaoleva nõu ja toe ühest kohast kätte.

Saates veel

Ega põgenike bussidega juurdetoomine aita kaasa Eesti võimekuse ülekoormamisele?

Mis on inimeste motiiv just siia tulla?

Kui enamik soovib tulla Tallinna, siis kust leida kooli- ja töökohti, keeleõpet?

Praegu näitab nii Eesti kui Euroopa tervikuna oma parimat nägu, kuid milliste pingetega edaspidi arvestada?

Kuula Krister Parise „Erisaadet" siit!