Andres Puustusmaa: kohe sai selgeks, et tuleb Eestisse naasta

Inimesed harjusid Vene propagandaga ja zombistusid. Raske on lõhkuda maha betoonseina sõda erinevalt nägevate poolte vahel, arvab Venemaalt naasnud režissöör.

Lavastaja ja näitleja Andres Puustusmaa on teinud mitu Venemaal väga populaarset filmi, kaasa arvatud „18-14” luuletaja Aleksandr Puškini lütseumi-aastate kohta ning „Rohelised kassid” Tõnu Kargi ja Sergei Makovetskiga. Vene sõjaväe Ukrainasse tungimine sundis ta tagasi koju pöörduma.

Andres, kus ja kuidas sai teade sõja kohta teid kätte?

Teade tuli nagu kõigile ootamatult ja šokeerivalt. See oli meie Moskva kodus. Edasi tuli kolimine, millest ma ei tahaks ausalt öeldes eriti rääkida. Mul on ebamugav rääkida endast, oma perest. Meie ebamugavused on niivõrd tühised võrreldes kogu jubedusega, milles elavad inimesed, kelle koju tuli sõda. Kogu seda õudust ja genotsiidi on kohutav ette kujutada.

Millal te mõistsite, et tuleb Eestisse naasta?

See sai selgeks kohe. Paradoksaalne on see, et juba mitu aastat olen justkui öelnud, et oleme Eestisse tagasiteel. Kogu aeg tuli aga midagi vahele. Kõik oli liiga hästi ja elasime liiga mugavat elu. Mõtlesin, et lõpetan selle töö, siis veel selle projekti. Viimasel ajal kutsuti mind näitlejana tihti filmidesse ja seriaalidesse: koroona pärast lahkusid paljud välismaised näitlejad Moskvast, aga mina olin kohe võtta.

Sain mängida mitut väga negatiivset kangelast. Aga kui see mõrtsukas sõda alustas, sain aru, et kõik. Seda ei oodanud ju keegi. See lõhub miljonite inimeste ja perekondade elu. See lõhub kõike ja kahjuks ka kultuurivaldkonnas.