MIS ON PILDIL VALESTI? | Psühholoog: on täiesti normaalne eeldada, et töö teeb meile rõõmu
(20)
Eestlastel läheb 2020. aasta inimarengu aruande kohaselt kenasti. Oleme end riikide edetabelis juba 29. kohale nüginud, mis lubab arvata, et tervelt elatud aastad, haridustase ja majanduslik kindlustatus liigub tõusujoones.
Ometi kui pärida kaasmaalastelt, kas nad sealjuures ka end õnnelikuna tunnevad, vastavad paljud eitavalt, selgub riikide õnneraportist (World Happiness Index, 2020), kus platseerume 50. kohale.
2021. aastal avaldas Gallup uuringu, mille kohaselt on Eestis oma tööle emotsionaalselt pühendunud ainult 20% elanikkonnast. See tähendab, et ainult iga viies tahab teha tööd südamega ja on uhke selle üle, ülejäänuid huvitab eeskätt palk.
Ka Eesti oma tööõnneplatvormis HappyMe läbi viidud uuringud näitavad sarnast mustrit. 2/3 inimestest ütleb, et töö on neile pigem stressi kui et rõõmu allikas.
Probleemidena tuuakse välja ka ülekoormust, ajapuudust, kriitikat, vähest paindlikkust, info puudust ja muid hädasid, mis kurnavad meelt ja põletavad läbi. Inimesed ei tunne sageli, et tööandjad huvituvad nende isiklikest väärtustest, vajadustest ja arvamusest. Paljud töötavad inimesed ei mäleta, millal nad viimati said vähemalt neli nädalat jutti puhata, tööasjade pärast muretsemata.
See kõik kokku mõjutab vaimset tervist kui ka lähisuhteid ning räsib inimese elu tervikuna.
Kui töö kurnab liialt, kipume kurtma oma perele ja sõpradele või kukume ebatervislike põgenemismehhanismide küüsi – liiga palju sööki, mõnuaineid, sporti. Kurtmise kõrval kaldume end ka õigustama, et töö ongi raske asi ja kannatused käivad elu juurde. Palka tuleb teenida, maksud on vaja maksta ja kuhu meil ikka minna on.
Selgub, et inimestel pole sageli julgust tööga seonduvatest muredest töökohal rääkida. Kui arenguvestlusi peetakse paljudes kohtades ikka veel n-ö linnukese pärast, kaob usk, et juhid suudaks probleeme lahendada. Mõtte peale, et juhid peavad olema üksiti töötaja tööõnne maaletoojad, hakkavad paljud laginal naerma.
Miks on meie peavoolu mõtteviis tööst nii tagurlik? Esiteks seetõttu, et sõna „töö“ tuleb mõistest orjatöö ja väljendid nagu tööorjus, kohusetunne, töökus on meile ajaloo vältel omaseks saanud. Paljud ei söandagi muud tahta.
Samas on viimase saja aasta vältel teadlased avastanud palju uut töö olemuse kohta ja leidnud seoseid töötamise ja heaolu vahel. Kaasaaegseim töö tähenduse definitsioon räägib piirideta karjäärist ehk sellest, et tööandjad hooliksid inimestele rätsepatööna õmmeldud töösuhete pakkumisest.
Paljud töötavad inimesed ei mäleta, millal nad said viimati vähemalt neli nädalat jutti puhata, tööasjade pärast muretsemata.
Paindlikkusele lisaks otsitakse tööst tähendust, tasakaalu tervise hoidmisel ja avatud suhteid. Näiteks pandeemia ajal sai selgeks, et ka poes kaupade riiulile tõstja, toidukuller või infotelefonile vastaja võib olla kangelane, sest korraga oli sel tööl oluline tähendus. Enamat kui vaid omanike kukrusse täiendava kasumi kogumine. Selline tunne peaks olema iga töökoha pärisosa ning inimesed haaratud tähenduse ja töö mõtte leidmisse.
Olgugi, et ajaloos oleme treenitud liiga suurte raskustega ja ei tunne alati ära, kui endale tööga liiga teeme, on käesolev aeg revolutsiooniks küps. Uued põlvkonnad ootavad töölt palju enamat kui pelgalt töötasu, nad hindavalt kõrgelt avatust, mõistlikkust, paindlikkust ja inimkeskset juhtimist.
Töö asemel võiksime rääkida tööõnnest ja töötu olemise asemel loomingulisest eneseteostuspuhkusest.
IT-riigina on meil häid kogemusi, kuidas meelitada parimaid tegijaid kohalikule tööturule ja luua töökeskkondi, mis on kultuure ühendavad ja heaolu loovad. Mitme ükssarviku välisesinduski on hinnatud eestlaste erilise töökultuuri poolest. Miks mitte neid kogemusi laiemalt kasutada ja muuta normiks see, et iga päev töötamist muudaks meid ilusamaks, paremaks ja targemaks?
Sageli ei ole meie võimuses muuta juhtimist ega üleöö parandada töökultuuri. Mida saame aga teha, on uurida kolleegidelt, kui tööõnnelikud nad on ja mida vajavad, et tunda eneseteostusest enam rõõmu. Teadlikkus on esimene samm muutuste teel ja vahel piisab uuest sõnast, et mõtteviisis muutust luua.
Töö asemel võiksime rääkida tööõnnest ja töötu olemise asemel loomingulisest eneseteostuse puhkusest. Kui kandideerime uude kohta, siis uurime, milline on teie tööõnne indeks, millega toetatakse tööõnne. CV-s saame märkida päisesse, et otsime eneseteostust, mis tooks tööõnne. Nii muutub tööõnnega tegelemine peagi hügieenifaktoriks ja annab positiivse müksu rahva õnnetundele tervikuna.
