Mulle tundub, et tegelikult ei mõisteta siiani põhjuseid, miks see juhtus. Peamine on see, et lääneriigid ei soovi ega ole võimelised mõistma Venemaast lähtuvat ohtu. Ma ei kahtle, et Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas saavad sellest kõik aru. Aga läänes on keeldutud tunnistamast isegi kõige ilmsemaid fakte. Nüüd on käes tõehetk ning ukrainlased peavad oma verega maksma läbikukkunud ja lihtsalt häbiväärse Putini lepitamise poliitika eest.
Hoiatasin juba 2008. aastal, kui Venemaa ründas Gruusiat, et järgmine sihtmärk on Ukraina. Minult küsiti, kust ma tean, mille peale vastasin, et vaadake kaarti. Sellesse ritta kuuluvad ka Eesti-vastased küberrünnakud, kus ta jälle tahtis proovida lääne reageeringut. Krimm oli Putinile oluline pöördepunkt, pärast mida ta otsustas, et teda ei ähvarda üldse mitte miski. Praegune Ukraina verevalamine on lääne häbiväärse argpüksluse ja esmajoones Barack Obama administratsiooni tegevusetuse tagajärg. Sest millistest sanktsioonidest me saame rääkida, kui läänes kasvas Vene energiakandjate ostmine, Vene miljardäride arv Forbesi nimekirjas kasvas ning keegi Venemaad ja Putinit rahvusvahelises poliitikas ei isoleerinud. Need sanktsioonid on lihtsalt naljakad. Pärast Krimmi läks Putin Süüriasse, kus alustas Aleppo ja teiste linnade pommitamist. Ja sellele ei järgnenud jälle mingit karistust.
Tegelikult on Putin sammunud ühelt võidult teisele ja ajaloost teame, et sellises olukorras kaotavad diktaatorid sideme reaalsusega. Ta hakkas mõtlema sellest, kuidas saavutada oma programmi maksimum. Ja selleks on Ukraina riigi hävitamine. Putin vaatab Ukrainale samamoodi nagu Stalini-aegne Nõukogude Liit Poolale, mida nimetati Versailles’ rahu sohilapseks. Tema jaoks on Ukraina 1991. aasta Belovežje lepingu sohilaps ja tuleb hävitada. Ta üritas seda teha juba 2014. aastast Minski lepetega, millega üritati Ukrainast teha Venemaa vasallriiki, ja mis kõige häbiväärsem: teda üritasid selles aidata Prantsusmaa ja Saksamaa.

Jaga
Kommentaarid