Sõjapõgenik Tallinnas: meie süda on kodumaal. Tahame minna uut Ukrainat üles ehitama

Läbi vintsutuste Eestisse jõudnud ukrainlanna ootab vaid üht – et sõda lõppeks ja ta oma perega kodumaale tagasi pääseks.

Harkivi lähedalt pärit Julia (37) on oma kahe lapsega elanud Tallinnas nädalajagu päevi. Ta on nõus oma lugu rääkima tingimusel, et ei jää äratuntavalt pildile ega pea avaldama oma perekonnanime, sest ei soovi asjatut tähelepanu.
24. veebruari varahommikul läks Julia Harkivist veidi eemal asuvas külas oma kodumaja hoovi kanu ja koeri toitma. Ta kuulis eemal mingit plahvatust, nägi kerkivat tolmusammast, aga ei osanud sellest midagi arvata. Julia oli kuulnud plaanist kehtestada riigis eriolukord, aga polnud eriti uudistesse süvenenud.
Kui ta oli duši all käinud, helistasid ärevad naabrid: „Ära kuhugi mine ega luba lapsi välja, sõda on lahti!” Julia ei uskunud oma kõrvu – mis paanikat te külvate, mis sõda, seda ei saa olla!
Aga kohe hakkasid telefoniekraanil plinkima sõprade sõnumid, helistati koolist ja lasteaiast. „Tekkis hirm ja olukorra tõsidus jõudis mulle lõplikult kohale,” ütleb Julia. Kodus leidus külmkapis ainult tükk kana ja kapis pakk kuivaineid. Seega võttis Julia lapsed kaasa ja jooksis üle põldude toidupoodi. Esmased toiduvarud soetatud, jäi pere koju olukorra edasist arengut ootama.
Pereisa on eelmisest sügisest Eestis ehitajana töötanud ja pidi 2. märtsil koju tulema.