Religioosne ekstaas ja armastus on tänapäeva kunstis üpris ebaharilikud teemad. Ebaharilik on ka see, et kunstnik jõuab juba teismelisena täiesti tõsiseltvõetava soolonäituseni. Märtsi lõpuni saab tARTu galeriis vaadata, kuidas verivärske kunstnik Daniil Logovoi kõnetab elektri ja õigeusu kaudu armastust.
Vanapagan eriti tihti kirikus ei käi (rohkem kui ühel põhjusel, millest allpool juttu tuleb), aga ta teab, et ikoonikirjas kehtib vankumatu pintslitehnika. See on umbes sama range kaanon nagu turvamärgid rahapaberitel või ebausk, et kusagil on keegi üks, mingi ainuline algprintsiip, Isand või Issand või Nimetu, kes teab ja näeb ja korraldab ning juhib kõikjal kõike.
Daniil Logovoi puhul on raske otsustada, kas ta on monoteist või mitte, igatahes võtab ta kanoonilised ikoonikompositsioonid ja maalib need oma käekirjaga üle. Väga kalligraafilise käekirjaga, muuseas – kui see oleks maalitud mustaga valgele, võiks mõnedel pindadel viirastuda Hiina iidse tušimaali nõtked kurvid, aga kuna ta maalib valgega mustale, meenutab üldmulje pigem klassitahvlit. Võtkem teadmiseks, et tegemist on Tartu kunstikooli gümnasistiga.
Gümnasist ei häbene ja hästi teeb. Üliandeka käes pintsel tantsib, on emotsionaalselt kõnekas. Daniil maalib helendusi pimeduse peale ja teeb seda nii, et see on spontaanselt lohakas, aga elegantne ja kaalutletud ning mõjub erootiliselt.
