JUHTKIRI | Põgenike töö ja kool on põhiküsimused

Kool ja töö on valdkonnad, millest enim sõltub Eesti Ukraina sõjapõgenikega toimetulemine, kui esmane abistamisentusiasm on vaibunud. Muidugi loodame ja loodavad põgenikud, et nad saavad varsti koju tagasi pöörduda, aga tegelikult ei tea ju keegi, kunas see võimalus avaneb. Seepärast peab Eesti tegutsema lähtudes eeldusest, et nad jäävad siia vähemalt aastaks-paariks või kauemaks.

Laste puhul tähendab see, et nad tuleb suunata valdavalt eestikeelsetesse koolidesse. Nii omandavad nad eesti keele, mis on eeldus Eesti ühiskonnas hakkamasaamiseks. Tallinnas ja Ida-Virumaal, kus on venekeelseid lasteaedu ja koole, seda põhimõtet 100% järgida ei õnnestu, aga vähemalt tuleb vältida venekeelse haridussüsteemi paisumist – vabad koolikohad võib ju täita, aga lisaraha lisakohtade loomiseks saagu riigilt ainult eestikeelsed ja keelekümbluskoolid. Nõnda hoiame ära palju hilisemaid sekeldusi ja probleeme.

Ka ukrainlaste tööle võtmise vallas kerkib „peenemate” tööde puhul kohe esile eesti keele oskamise küsimus. Näiteks arstina tööle asumiseks peab Ukraina paberitega meedik siin läbima kuni pooleaastase tööpraktika ja sooritama teooriaeksami eesti keeles. Nii meedikute kui ka teiste samalaadsete ametite puhul võiks Eesti oma reeglid ajutiselt paindlikumaks teha. Olukord on ju erakorraline. Kvalifikatsioonis pole vaja järeleandmisi teha, aga keeleoskuse omandamine võiks küll käia tööpraktika või tööga korraga – töö saab korraldada nii, et see ei tähenda eestikeelse kliendi sattumist eesti keelt mitte valdava töötaja juurde.

Venekeelne haridussüsteem ei tohi põgenike arvel paisuda. Aga tööturul tuleb põgenike rakendamiseks paindlik olla.

Teine tööturu plahvatusohtlik aspekt – nii liht- kui ka keeleoskust eeldavate tööde puhul – on palgatase. Osas valdkondades kaotab ukrainlaste tulek tööjõupuuduse ja võib isegi palgataset alla lüüa. Et „tavaliste” ja Ukrainast tulnud tööotsijate vahel ei tekiks pingeid, tuleb otsida parajat tasakaalu turujõudude ning sotsiaalkaitse ja sektorisiseste palgakokkulepete vahel.

Makromajanduslikus mõttes poleks tingimata halb, kui palgakasv pidurduks – siis on vähemalt üks inflatsioonile vastu töötav tegur paljude hindu tõstvate tegurite kõrval. Ent see, kui võimalikult palju põgenikke leiab kiiresti töise rakenduse, on igas mõttes hea nii neile endile kui ka Eestile.