Luule Žavoronok 89. Kange naine, kes pani vene karud ja rebased eesti keelt rääkima

Täna saab 89-aastaseks Tallinnfilmi toimetaja Luule Pavelson, keda tunneb Luule Žavoronoki nime all mitu nõukogude multifilmidega koos kasvanud põlvkonda.

Sojuzmultfilm. Dubleerinud filmistuudio Tallinnfilm. Tõlkija Valeeria Villandi, helioperaator(id) Herman Vahtel ja/või Roman Sabsay, režissöör Eugen Rozenthal, toimetaja Luule Žavoronok – see tekst variatsioonidega vene multifilmide tegelastele oma hääle andnud eesti näitlejate nimedes on pähe kulunud igale täiskasvanule, kes oli laps nõukogude ajal. Lõputu kordamise kaudu sai sellest justkui luuletus, mida teab kas või une pealt mitu põlvkonda. Kuna toimetaja nimi oli alati kõige lõpus ja lause või lõigu lõpp on eesti keeles rõhuline, on Luule Žavoronoki nimi saanud legendaarseks.
Juba üle 30 aasta taas neiupõlvenime kandev Luule Pavelson arvab, et temast on juba küllalt kirjutatud ja nimega kaasas käivat kuulsust ei ole ta ära teeninud. „Ajakirjanikud mäletavad lapsepõlvest neid multifilme ja siis mõtlevad: ohoo, Luule Žavoronok, lähme teeme temaga loo,” kõneleb ta. „Ja siis avastavad, et näe, ta ongi päriselt olemas. Poleks uskunudki!” Ta lepib „teenimatu” kuulsusega üksnes seetõttu, et see aitab reklaamida Tallinnfilmi, kus tehti venekeelseid multifilme eestindades tõepoolest suurepärast tööd.
Igatahes on Luule Pavelson päriselt olemas. Ta istub oma voodil, kõik eluks tarvilik käeulatuses, hallid lokid peas ja särav naeratus näol. Üle poole sajandi on lastehalvatusest põhjustatud liikumispuue tema vabadust piiranud ja viimased kümme aastat pole ta isegi mitte poodi saanud, ent sisemist vaprust, jutustamisoskust ja head mälu on talle see-eest jagatud mitme mõõdus.