ARVUSTUS | Nüganen toob „Surnud hingedega” lavale rohkemat kui lihtsalt loo

Nüganeni lavastus annab „Surnud hingede” vaatajale edasi ka Gogoli mõju kirjandusloos.

Sa oled alles laps. Ema ja isa võtavad su teatrisse kaasa. Natukene on igav. Mängitakse mingit suurte inimeste tükki, millest sa aru ei saa. Pole viga. Oskad juba kannatlikult ja virisemata ühel kohal istuda. Vaatad teatri uhkeid loože, prožektoreid, väärikaid kujusid seintel, laemaale, ees istuva daami frapantset soengut. Näitlejaid laval: kui veidrad nad on, kui suured nad on! Siis kuulad teksti. Millestki saad aru. Midagi jääb meelde ja meenub veel aastategi pärast, kui tuled Vene Teatrisse vaatama Elmo Nüganeni lavastatud Nikolai Gogoli „Surnud hingesid”. Ja tunned selle jälle ära: mitte lavaime, aga teatri ime. Just lahku kirjutatult: teatri ime.