Dani Rodrik: hüvasti, liberaalne maailm. Ees ei oota meeldiv pilt

Saabuvas maailmakorras peab iga osaline teise julgeolekumuresid enda ründamiseks.

Rahvusvahelist õigust jõhkralt rikkuv ja humanitaarkatastroofiga tipnev Venemaa kallaletung lõi 1989. aastale järgnenud „liberaalsele” rahvusvahelisele korrale viimase kirstunaela. Liberaalne mõtteviis lebas niigi surivoodil. Surmahoobi andsid talle Hiina ja USA vastasseis ning hüperglobaliseerumist tabanud vastulöök. Mis iganes lootusi vana maailmakorra elluäratamiseks ka oli, on see nüüd saanud viimase ja otsustava hoobi.

Rahvusvaheline kord, mille maha jätame, põhines eeldusel, et maailm võib loota majanduslikele huvidele – USA ja Lääne-Euroopa investoritele, suurkorporatsioonidele, pankadele ning investoritele, kes süvendavad jõukust ja vähendavad seeläbi konfliktide tõenäosust. Ja et kui keskmise suurusega või siis tõusvad jõud, nagu Venemaa ja Hiina, muutuvad jõukamaks, lähevad nad ühtlasi rohkem lääne nägu. Järelikult annab geopoliitiline heitlus lõpuks kaubandusele järele.

Vana maailma narratiivi toetasid vabaturgu toetavad majandusteadlased, kuid saabuvat korda kujundavad rohkem „geopoliitilised realistid”. Paraku ei maali nad sugugi kena pilti. Sel pildil on kujutatud maailm, kus riikliku julgeoleku vallas tuginetakse nullsumma mängule, ollakse oma vastaste motiivides ebakindlad ja puudub jõud, kes suudaks reegleid jõustada. Järelikult on oodata rohkem konflikte kui koostööd.