Mari Mets: piinlik raputus Poola piiril

Ukraina-Poola piiripunktis Medykas avaneb esmapilgul täiesti arusaamatu vaade toimuvale, mis paari tunniga asendub jõuetuse ja suure piinlikkustundega, kirjutab Levila ajakirjanik Mari Mets ERRis.

Nädal pärast Venemaa kallaletungile Ukrainale seisame koos Levila fotograafi Erik Tikaniga seni rahvarohkeimas piiripunktis Poolas Medykas. Siin on tohutult suur põgenike läbivool, sest see on üks väheseid piiripunkte, mille kaudu pääseb ka jalgsi sõja eest Euroopasse pakku.

Niisiis tulevad jalgsi üle piiri peaasjalikult naised ja lapsed oma napi pagasiga. Sageli ühe pere kolm põlvkonda koos. Kuna piiriületus võtab arusaamatult kaua aega, saabuvad sõja eest pagenud pered Poola vaat et ühekaupa ja kohati viieminutiliste vahedega. Nii võtab pea igat peret vastu just neile pühendunud kaamerate hord. Üle piiri pääsenute silmad on punased, nad on pikast ja vaevarikkast teekonnast kurnatud ning ühteaegu õnnelikud pääsemise üle, kuid ärevil sellest, mis ootab ees ja mis jäi selja taha.

Ukraina peredel on sageli vastas sõbrad või sugulased Euroopast. Neile joostakse kohe vastu, kallistatakse, vabastatakse nad päevi kantud rasketest kompsudest. Juhatatakse autosse. Mõnda peret saadab piiriületusel politseinik, kes aitab samuti päevi teel olnud naiste kotte ja vahel isegi väikest last süles kanda. Hiljem kuulen, et niimoodi saadetakse neid, kes piirijärjekorras juba minestama hakkasid. Ei tea, kas see on tõsi.

Kellel kedagi vastas pole, aga üle piiri tuleb ta ikkagi omal jalal, sellele läheb enamasti vastu kollases vestis vabatahtlik. Juhatab põgenikud piirialal sinna, kust saab vett, süüa, riideid, mähkmeid või loomatoitu lemmikutele. Ja näitab, kuidas saab piirilt minema. Buss keset tee-ehituse tolmuvälja ja kevadist pori asuvast piiripunktist, kus ei olegi suurt midagi muud, toimetab abivajajad kümne kilomeetri kaugusel asuvasse Przemysli linna. Sinna on koondunud humanitaarabi keskus.

Vaata ka: Levila lood Ukraina sõjast