Aga Venemaale jäi teisi ikka omajagu alles, kuuvalgetel öödel oli Narvas näha, kuidas nad jõe teisel kaldal oma siniste keeltega vett lakuvad. Võtsin alati maast kivi ja viskasin nende poole, aga vahemaa oli suur, ei saanud pihta, hirmutasin ainult peletised jõe äärest eemale. Noh, ja nüüd on nad siis ukrainlaste kallal.

Lusitaania teetigu on nende kahjurite kõrval ohutum kui lepatriinu!

Omaette tegelane on muidugi Putin. Kuidas selline homunkulus tekkida sai? Olen viimasel ajal põrgus tema kohta palju huvitavat kuulnud. Kõik algas sellest, et jõime teed koos kirjanik Gogoliga ja Nikolai Vassiljevitš meenutas, kuidas omal ajal Peterburis ühe ametniku nina peremehe kehast eraldus ning kõiksuguste kõverate meetodite abil kindrali aukraadi pälvis. Gogol on sellest juhtumist ka kirjutanud ja vandus, et tegemist polnud väljamõeldisega, vaid selline lugu juhtus päriselt. Akadeemik Sahharov juhtus meist mööduma, ta kuulis vestlust pealt ja sekkus:

„Mis siin imestada,” lausus ta. „On veel hämmastavamaid metamorfoose. Nagu näiteks Putini sünd. Kas te teate, kes see mees tegelikult on?”

Meie Gogoliga raputasime pead. Ja siis akadeemik Sahharov jutustas meile.

Tuleb välja, et Putin pole mitte midagi muud kui Hitleri väike varvas! Pärast Berliini langemist tõid punaarmeelased sealt Stalinile suveniirina kaasa Hitleri jäänused ja Stalin kinnitas need magnetiga oma külmkapi külge – et oleks ilus vaadata. Teiste pudinate seas oli ka Adolfi väike varvas, haruldaselt hästi säilinud, küüs lõigatud ja puha. Ja nii nagu vahel lähevad lehte vaasi pandud pajuoksad ning talvekartulid hakkavad pimedas keldris valgeid idusid välja ajama, nii hakkas ka varvas lõpuks elumärke ilmutama.

Stalinile pakkus asi huvi, ta võttis varba külmkapi küljest lahti ja pidas teda oma kabinetis hamstri asemel. Varbale kasvasid väikesed koivad ja käpakesed, ta vudis mööda Stalini lauda ringi ja näris ajaviiteks pliiatseid.

Aga pikapeale tema isu kasvas ja ta hakkas aina rohkem pahandust tegema. Näris diivanit ja näris külaliste kingi, aga kõige hullem lugu juhtus siis, kui ta ühel päeval Kremlist välja pääses, mausoleumi lidus ja Lenini muumia seest tühjaks sõi. Sellest sündis tohutu pahandus, aga Stalinile tegi lugu pigem nalja ja ta ei riielnud varbaga sugugi. Küll aga oli selle söömaaja tagajärg see, et Hitleri väike varvas omandas sorava vene keele ning bolševistliku maailmavaate, hakkas huvi tundma poliitika ning parteitöö vastu.

Selleks ajaks, kui Stalin suri, nägi ta välja üsna inimese moodi, kõndis Kremli koridorides algul neljal, siis aga juba kahel jalal ning teenis välja oma esimesed pagunid. Poliitbüroo otsustas anda Hitleri varbale Nõukogude kodakondsuse ja nime Putin.

„No täpselt nagu omal ajal see nina!” hüüdis hämmeldunud Gogol vahele. „Ajalugu kordub!”

Ka mulle said paljud asjad selgeks. On päris loomulik, et elustunud varvas päris oma endise isanda kire Blitzkriegi vastu ja sõi koos Leniniga sisse kiindumuse Nõukogude Liitu.

Vaat mis juhtub, kui kergesti riknev kraam päikese kätte jätta!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid