Sergei Metlev: Ukraina põgenikud ja meie venelaste hingeelu – kolmandiku jaoks Mariupoli pommitamist ei ole olemas

Praeguse Venemaa kokkuvarisemine on vaid aja küsimus. Koos sellega varisevad kokku maailmapildid ja ammune lootus, et kord hakatakse neid taas "respekteerima" sellistena, nagu nad on.

Järjest rohkem on kuulda, et osa venekeelseid eestimaalasi solvub ja nuriseb. Üldistavalt kõlab see nii: sõjapõgenikele antakse kohe ja palju, aga meile, kes me oleme siin kaua elanud, ei anta ja head sõna ka ei kuule. See võrdlus tekitab muidugi piinlikkust, kuid üritame sellegipoolest asja uurida.

Minu väide on järgmine: tegemist on aastaid kultiveeritud diskrimineeritu sündroomi ja Ukraina sõja tegeliku ulatuse ning traagika mittemõistmise psühholoogilise tulemusega. Inimlikud põhialged nagu abivalmidus, kaastunne ja südametunnistus ei pääse domineerima. Toon välja kolm selgitavat punkti.