Illarionovi, Toomi ja teiste ütlused sõja ja tuleviku kohta on siiski kõigest ennustused. Pealegi kui-eeldusega ennustused. Ja nad ei näe Putini ega „kollektiivse Putini” pähe, vaid üksnes püüavad seal toimuvat ära aimata.

Eri sõjaprognooside kaalukus oleneb ka sellest, mis on selle tegija teadlik või alateadlik motiiv. Näiteks ukrainlastel eesotsas Zelenskõiga on selleks huviks lääneriikidelt suurema sõjalise toetuse saamine. Selle nimel on õige pidevalt rõhutada, et kui Putinit Ukrainas ei hävitata, püüab ta jätkata oma „Vene maailma” ehitamist. Ka Eesti välisluure juht Mikk Marran ütles eilses Eesti Päevalehes: kui Putin jõu ja sõjaga midagi saavutab, siis see võib anda julguse jõuga ähvardamist jätkata.

Me ei peaks praegu värisema, kui keegi arvab või ennustab, et Baltimaad on järgmised. See on ärahoitav risk, mitte saatus.

Aga positiivselt poolelt saab praegu öelda, et keskmises perspektiivis on Eesti julgeolek paremini tagatud kui enne Ukraina sõda. Oluline osa Vene vägesid on Ukrainas seotud või hävitatud. Balti riikidesse on NATO vägesid juurde toodud. Eesti ja teised NATO riigid suurendavad oma kaitsekulutusi. Teisisõnu: Vene oht Eestile on kogu aeg olemas olnud, aga tänu Ukraina südikale vastupanule on see vähemalt mõnda aega väiksem kui enne.

Kas see „mõnda aega” tähendab kaht või kümmet aastat või veel pikemat ajavahemikku, oleneb Putini käekäigust Ukrainas ja lääneriikide edasistest sammudest. Isegi juhul, kui Putin Ukrainas sõja võidaks, kulub Vene relvajõududel enda kogumiseks aastaid. Me ei peaks praegu värisema, kui keegi arvab, et Baltimaad on järgmised, vaid tegutsema sihikindlalt selle nimel, et me ei saakski kunagi järgmiseks.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid