ARVUSTUS | „Tulilind” ja „Šahrazad”. Brasiillane pluss Vanemuine võrdub värske tantsupahvak
Ainuüksi see, kui Eestis balletilavastuses trupp tantsima pannakse, selmet lasta neil tatsuda, igavusse õhata ja mittekandvaid pause pidada, on viimasel ajal nii erakordne, et uudist väärt. Vanemuises äsja esietendunud kaheosaline balletiõhtu, kus Brasiilia lavastaja Ricardo Amarante on oma käe järgi seadnud Nikolai Rimski-Korsakovi „Šahrazadi” ja Igor Stravinski „Tulilinnu”, kallab vaataja heldelt üle pulbitseva energia ja pilku naelutava tempoga katkematu liikumisjõuga, mis tekitab siirast heameelt.
„1001 ööst” inspireeritud Rimski-Korsakovi „Šahrazad” on lühidalt haaremimuistend, milles peremeeste äraolekul läheb suuremat sorti bakhanaaliks. Traditsioonilistes lavastustes on see 19. sajandi ettekujutustesse mähitud, kulda ja karda rüütatud jutustus-ballett.
