„Nad eeldasid, et oleme vabastamise eest tänulikud.” Vastu tahtmist Venemaale viidud ja sealt lahkunud ukrainlanna lugu

Natalja (nimi muudetud) jutustas Ukraina meediale, kuidas ta ümberpiiratud Mariupoli lähistelt Venemaale küüditati ja kuidas lõpuks enam keegi tema edasise saatuse vastu huvi ei tundnud.

Enne sõda tõlkija ja toimetajana töötanud Natalja sõnul paigutatakse Ukrainast toodud inimesed enne Vene territooriumile toomist improviseeritud pagulaslaagrisse, kus nad üle kuulatakse. Osadel neist on võimalik pärast seda mujale Venemaale lahkuda, nagu läks Natalja endaga. Neil, kes majanduslikel põhjustel reisida ei saa, ei jää muud valikut, kui leida kohapeal vähetasustatud töö. Natalja teekonna kirjeldus ilmus esmalt Ukraina portaalis graty.me. Selle tõesust aitasid kinnitada ka Venemaal Taganrogi linnas töötavad vabatahtlikud, kelle sõnul tuuakse linna gruppide viisi Ukraina pagulasi, ent ei nõustunud vastama, kas seda tehakse sunniviisiliselt. Hiljem lõpetasid vabatahtlikud küsimustele vastamise.

Järgneb lühendatud kokkuvõte Natalja üleelatust.

Mürsutuli naistepäevaks

Meie maja hakati tulistama 8. märtsil. See tehti nii põhjalikult maatasa, et see isegi rahustas meid natuke – polnud enam midagi pommitada peale meie keldri. Aga mingil põhjusel pommitati meid 10. märtsil siiski uuesti, ilmselt selleks, et rusud meile peale kukuksid.

15. märtsiks olid Vene väed enamiku meie külast okupeerinud. Nad käisid maja maja haaval läbi, jõudsid meie varjendi juurde ja teatasid, et kõik peavad lahkuma, naised ja lapsed evakueeritakse. Küsisime, kas võime jääda, ja nemad ütlesid käskival toonil: „Ei või.” Kuhugi mujale peale varjendi polnud meil minna. Paljudel suurtel peredel õnnestus külast lahkuda, aga meil polnud selleks vahendeid.