ARVUSTUS | Nahkhiiremees demonstreerib vaikiva fassaadi taga viimaks ka oma inimlikumaid omadusi

„Batman” on küll juba kes-teab-mitmes mustas rüüs superkangelase lugu, aga liigub Batmani-filmide tabelis etteotsa.

Juba 1960-ndate telesarjast saati, kus Batmanil oli liiga suur kiiver ja Robinil liiga lühikesed püksikud, on mind alati vaimustanud selle nn pimeduse rüütli veidi koomiline ja seega inimlik olek. Suu sirge kriips, maski tagant vaevu paistvas näos ei liigu ükski lihas, madal ja kuidagi liiga kähisev hääl, täpsed ja vaimustavalt mehaanilised löögid vastaste pihta. Tim Burtoni Batmani-filmid seevastu olid lapsena pigem hirmsad, alles hiljem selgus nende esteetiline väärtus. Christopher Nolan kinnistas Batmani kuju kuskile pühakute kaanonisse, nii et kindlasti lähevad paljud fännid „Batmani” vaatama suurte reservatsioonidega.
Batman on eriline kangelane, sest ta on üllas ega tapa oma vaenlasi, vaid annab neile lihtsalt kolki. Ent teda motiveeriv kättemaks (karistada oma vanemate tapjat ja tema leidmise teel ka kõiki teisi kurikaelu) on esimestes filmides arusaadav, aga muutub ajapikku väsitavaks.