TARKOVSKI 90 | Troitski: me ei vestelnud Tarkovskiga poliitikast. Rääkida Brežnevist, samal ajal kui on võimalik rääkida Pink Floydist, tundus ajaraiskamisena

Ükski Tarkovski film polnud otseselt poliitiline, neis polnud satiiri ega midagi, mis seadnuks kahtluse alla kommunistliku ideoloogia. Ometi oli ta lõpuks sunnitud Nõukogude Liidust lahkuma. 4. aprillil on legendaarse filmilavastaja 90. sünniaastapäev.

Me ei rääkinud kunagi poliitilistel teemadel ega kirunud Nõukogude võimu, sest üksteise vaateid teadsime niigi. See kõik näis ajaraiskamisena, kui oli võimalik rääkida Pink Floydist ja Luis Buñuelist, meenutab kultuurikriitik Artemi Troitski enda ja režissöör Andrei Tarkovski tutvust.

Nõukogude Liidus oli kogu selle eksisteerimise aja tohutu ideoloogiline surve loovinimestele. Kuidas Tarkovskil õnnestus oma filme – ja veel riigi raha eest – teha?

Nõukogude kultuuris ja kunstis oli väga silmapaistvaid teoseid, nii et ei saa väita, et nõukogude kunst midagi väärtuslikku ei loonud. Olid ju näiteks Juri Ljubimovi teater ning Aleksandr Galitši ja Vladimir Võssotski laulud. Ja Andrei Tarkovski filmid. Loomulikult olid need erandid, sest reeglid olid hoopis teised.

Tarkovskil vedas, sest ükski tema film polnud otseselt poliitiline.