Kriiside ajal on riigil selliseid inimesi, kes on valmis suunduma kriiskoldesse, väga vaja.Meenutagem kasvõi hooldustöötajate puudust haiglates seoses koroonakriisiga. Või praegu näiteks sõjapõgenikega seotud probleemide haldamist. Abitusega kokkupuutumine avardab ka inimeste maailmast arusaamist.

Sõda Ukrainas on näidanud, et see, mis toimub tagalas, pole vähemoluline, kui see, mis toimub rindel, selleks on kõigil vaja kodanikukaitse elementaarseid oskusi. Kui tagala on sõjas organiseeritud, säästetakse inimelusid. Tagalas toimetajatest on meie lähiriikides ennast ajalukku kirjutanud Soome Talvesõja aegne riigikaitse tugiorganisatsioon, naisorganisatsioon Lotta Svärd. 1944. aastaks tõusis selle liikmete arv 242 000-ni, olles tollal üks suurimaid vabatahtlike organisatsioone maailmas. Pole ime, et pärast Jätkusõda saadeti Lotta Svärd Nõukogude Liidu surve tõttu laiali, sest tundus ohtlik.

Eestis tegutsevad ja kasvatavad populaarsust naiskodukaitsjad, kelle liikmeskond ulatus märtsi lõpu seisuga juba üle 3000 piiri. Naiste kaitsetahet ei maksa alahinnata. Mäletatavasti tegutses koroonakriisi algusaegadel naiskodukaitse vägagi efektiivselt, aidates neil haigete vastuvõttu ja menetlemist korraldada, sukeldudes koos tervishoiutöötajatega kartmatult tundmatusse.

Tegelikult võiks selle taseme õpe, mida pakuvad kaitseliidu noorteorganisatsioonide – noorkotkaste ja kodutütarde liikumised, kuuluda ka põhihariduse hulka ehk nagu nõukogude ajal, võiks koolis olla tsiviilkaitse õpe. Oskus organiseeritult tegutseda, osutada esmaabi, treenida vastupidavust – ei tuleks noortele kahjuks.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid