Iraani ja lääne suhteid analüüsiva ürituse konferansjees, Kopenhaageni ülikooli professoris Philipp Rasmussenis (Marius Peterson) nägin kohe etenduse alguses maitsekat karikatuuri ühest kindlast meiegi ühiselulistes debattides osalevast tüübist: teisi pidevalt korrigeerida armastav targutaja, kes keskusteludesse enamasti sekkub tõežürii esimehe rollis.

Reageerin enamasti naeruga sellele, kui mulle mu pahesid peegeldatakse. Naerude edetabelis paigutaksin säärase äratundmisitsituse kõrgele kohale, sellest etem on veel ehk ainult kontrollimatu imestav kõõksumine, mis järgneb „teise päeva” absurdihuumorile, mida hiljem ei oska endalegi ümber jutustada.