ARVUSTUS | Konverents, millelt lahkuda pole võimalik

Lembit Petersoni lavastus „Iraani konverents” uurib, mil määral inimese poliitilised seisukohad tema geneetilisest, sotsiaalmajanduslikust ja kultuurilisest antusest lahutatavad on.

Ivan Võrõpajevi „Iraani konverents” pakub teatris harvaesineva võimaluse teha teatrit, millel on lubatud vaikivast esitusliku veenvuse või mõjuvuse nõudest irduda, ilma et esituslikkuse veenvuse vääratus saaks etendusele saatuslikuks. Kes mõnel konverentsil osalenud, teab, kui kohmakas selline ühisolemise formaat üldiselt on: esinejad on tavaliselt närvis ja oma närvilisust kiputakse piinlikult kompenseerima killurebimise või liigse paatose või suisa ründavusega (neid kohanemisstrateegiaid on mõistagi veel). Või siis lihtsalt kangestub esineja puldis. Publik on konverentsidel saalis justkui sunnitööl, veidi hirmul, et äkki sunnitakse esinejailt mingeid küsimusi esitama. See pole ainult Eestis nii. Konverentsi formaadis on midagi sellist, mis äratab ka täiskasvanud inimeses taas kuuleka ja karistuspelgliku algklassiõpilase.

Iraani ja lääne suhteid analüüsiva ürituse konferansjees, Kopenhaageni ülikooli professoris Philipp Rasmussenis (Marius Peterson) nägin kohe etenduse alguses maitsekat karikatuuri ühest kindlast meiegi ühiselulistes debattides osalevast tüübist: teisi pidevalt korrigeerida armastav targutaja, kes keskusteludesse enamasti sekkub tõežürii esimehe rollis.

Reageerin enamasti naeruga sellele, kui mulle mu pahesid peegeldatakse. Naerude edetabelis paigutaksin säärase äratundmisitsituse kõrgele kohale, sellest etem on veel ehk ainult kontrollimatu imestav kõõksumine, mis järgneb „teise päeva” absurdihuumorile, mida hiljem ei oska endalegi ümber jutustada.