„Vaadake, naised, mis poiss mulle Donbassist saatis!” kuulutab esimene ja tõstab võidukalt pea kohale roosa rinnahoidja. „Ma ütlesin ju talle kohe: mine, kullake, denatsifitseeri Ukrainat ja hävita narkomaane, aga kõik nende asjad võta endale ja too koju! Andsin talle kaks suurt seenekorvi kaasa. Ja õpetasin veel, et mida ise kanda ei jaksa, see saada postiga! Täna jõudiski pakk pärale. On ikka ilus riidetükk küll!”

„Aga see on natside ja narkomaanide oma!” ütleb teine vanaeit, kes rinnahoidjat kadeda pilguga seirab. „Mõni bandeeralane on seda ehk kandnud, saad enesele paha haiguse, Nilovna.”

„Kas sa, Fedotjevna, oled kurt või?” küsib rinnahoidja õnnelik omanik. „Sai ju selge sõnaga öeldud, et minu poiss läks Ukrainasse denatsifitseerima! Noh, ja küllap on ka see tissivest korralikult ära denatsifitseeritud, minu Dima emale rämpsu ei saada.”

„Mismoodi sa seda rinnahoidjat denatsifitseerid?” küsib Fedotjevna kahtlevalt.

„Mina siiski ei usaldaks seda riidetükki,” poriseb Fedotjevna. „Kangesti fašisti nägu on teine.”

„Aga see pole juba sinu mure! Selle jaoks on sinust targemad! President Putin – kummardan kolm korda maani suure valitseja ees – on kindlasti ukaasi välja andnud, kuidas bandeeralaste rinnahoidjaga toimida. Ega siis soldatid oma peaga mõtlema pea. Nemad täidavad käsku!”

„Mina siiski ei usaldaks seda riidetükki,” poriseb Fedotjevna. „Kangesti fašisti nägu on teine.”

„Ole nüüd, kullake!” sekkub kolmas eit ja naeratab õndsalt. „Kuidas saab rinnahoidja fašisti nägu olla? Fašist, olgu ta neetud, on ju sarvede ja sabaga! Ei, rinnahoidja pole milleski süüdi. Või siis need sukad – kaege, õekesed, ja imetlege!”

Ning kolmas eit tõmbab selja tagant välja kaks õhemast õhemat sukka ja lehvitab nendega justkui lipuga.

„Oh mis ilu, Afanasjevna!” kiidab Nilovna. „Mitja saatis, jah?”

„Tema ikka, kes siis muu!” kiidab Afanasjevna, nuusutab ühte sukka ja tõmbab keelega üle teise. „Vaata, kuidas nad tuule käes tantsivad – hea meel, et natside ja narkomaanide käest pääsesid, tagasi emakese Venemaa rüppe!”

„Mina teie asemel neid ei kannaks!” lausub kadedusest roheline Fedotjevna, keerab kanna pealt ringi, marsib koju ja sõimab läbi oma kümneaastase poja. „Teiste pojad denatsifitseerivad Ukrainas aluspesu, aga sina õpid matemaatikat! Häbi!”

Ma ütlesin ju talle kohe: mine, kullake, denatsifitseeri Ukrainat ja hävita narkomaane, aga kõik nende asjad võta endale ja too koju!

Poiss löristab ninaga ja tunneb end isamaa ees süüdi.

Kuid öösel hakkab juhtuma.

Nilovna on rinnahoidja enesele selga sikutanud ja kobib ahju peale magama. Mingil hetkel tunneb ta, et ei saa enam hingata, rinnahoidja tõmbub aina väiksemaks ja pigistab mis hirmus. Nilovna kõõksatab ja ongi kaputt.

Samal ajal kostab kisa ka naabertarest. Afanasjevna on ärgates avastanud, et voodi on verd täis, poja saadetud sukad on aga tema mõlemad jalad otsast hammustanud ja roomavad nüüd kiiresti ukse poole.

Sukki ja rinnahoidjat ei nähta külakeses enam iialgi. Keegi teab kõneleda, et aluspesu põgenes tagasi kodumaale, lüües teel puruks terve Vene diviisi ja surmates kaks kindralit.

Paar päeva hiljem kutsutakse see kõneleja ülekuulamisele. Ka teda ei nähta enam iialgi.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid