„Kui keegi tahab anda Venemaale tema rahustamiseks territooriumi, miks peaks see siis olema Ukraina, mitte mõni teine riik," küsib Mikser retooriliselt. „Teisest küljest jällegi, kuna meie siin läänes pole valmis vahetult Ukraina sõjategevuses osalema, siis me kindlasti ei saa sundida ukrainlasi võitlema viimase meheni. See otsus peab olema väga rangelt ukrainlaste enda teha."

Mis puudutab lääne sekkumist tervikuna, siis on Venemaa ähvardanud korduvalt, et võib „ülemäärast" abi võtta konfliktipooleks asumisena ja vastavalt läänt rünnata. Niisamuti on kõlanud ähvardused kasutada taktikalist tuumarelva. Ent asjal on ka teine pool. Nii näiteks Venemaa üksnes ähvardab rünnata NATO relvastust tarnivaid konvoisid, kuid pole selleni seni veel jõudnud.

„Kui NATO-s peljatakse, et alliansi lennukite lähetamine Ukraina õhuruumi turvama ja potentsiaalseid Vene agressoreid alla tulistama võib viia vahetu sõjalise kokkupõrkeni NATO ja Venemaa vahel, siis pelgab ka Venemaa, et NATO riikidest lähtuvate konvoide ründamine võib viia Venemaa jaoks tagajärgedeni, mis pole neile kuidagipidi soodsad," hindas Mikser.

Saates veel

Euroopa parlament nõuab täielikku energiakandjate impordi peatamist. Liikmesriigid vingerdavad täiega. Kas europarlamendi saadikud saavad ikka aru, et nende soovi täitumine pole praegu kuigi reaalne?

Mis hinnang anda Saksamaale, kes küll on tohutu sammuna valmis tarnima Ukrainale relvi, kuid seab ikkagi majanduse esiplaanile?

Kui suur on oht, et sõjaraskused toovadki mõnes lääneriigis võimule populistide valitsuse, kes hakkab ühist rinnet murdma?

Kuulake Krister PariseErisaadet" siit!

1x
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid