Mulle on igaveseks hinge sööbinud järgmised sõnad: „Teie lähete siit küll surnud titega minema!”
Just niimoodi ütles 20-aastasele minule esimesel sünnitusel ämmaemand. Ta ütles seda sisendusjõuliselt ja pelgalt seetõttu, et eelistasin valusid taluda vastikul reformvoodil koogutades, mitte pikali, nagu oleks tema meelest korrektne olnud.
Palati ülejäänud viis naist karjusid täiest kõrist nagu sünnitades ikka, mõni ronis mööda seinu, mõni kutsus appi mamotškat, aga ämmaemanda erilise tähelepanu osaliseks sain just mina. See kõige vaiksem, kes jälgis tardunud pilgul saatusekaaslasi ja mõtles: mis kell see asi nii väljakannatamatuks muutub, et hakkan samamoodi käituma?
Hommikul, pärast eelmise vahetuse lõppu tuli arst, vaatas mu üle ja ütles etteheitvalt: „Kes siin niiviisi naeratades sünnitab? Teie koht on ammu laual!” Ehmatusest ja püüdlikkusest olla tubli tüdruk olin tundide kaupa kogu valu alla neelanud ja presse tagasi hoidnud. Ilmselt siis ka naeratasin viisakalt.
