Õpetus Ukraina ühiskonna totaalseks represseerimiseks. Niisugune õudus ootab ees Vene vägede võidu korral

Butšas ning teistes venelaste käest vabastatud linnades avanenud kaadrid toorest ei sündinud tühja koha pealt. Ukrainlaste õigust eksistentsile eitab üheselt ka Kremli ideoloogia.

Uudisvoost on jõudnud juba läbi käia seni Eesti avalikkusele pigem tundmatu Timofei Sergeitsevi mõtted, kuidas kaotada maa pealt isegi Ukraina nimi ning allutada kogu rahvas repressioonidele. Tähelepanuväärseks tegi tema mõtete avaldamise koht - agentuur RIA Novosti, mida võib üha enam pidada n-ö sõjapartei häälekandjaks.

Juhtus ju sealse agentuuriga ka esmapilgul halenaljakana mõjunud seigake, kus avaldati väidetavalt kogemata Venemaa relvajõudude võidu puhuks ette kirjutatud ülistusartikkel Vladimir Putinile. Ning praegu kirjeldavad politoloogid, et ainsa nähtava alternatiivina Putini režiimile ongi kerkinud üles n-ö sõjardid eesotsas Ramzan Kadõroviga, kes nõuavad Ukraina suhtes veel märksa karmimate meetmete rakendamist.

Kogu see jutt „sõjaparteist" võib olla muidugi infooperatsioon (olete ikka kindlad, et tahaksite Putini asemele kedagi teist?). See võib olla ideede testimine elanikkonna peal. Võib olla ka midagi kolmandat. Kuid niisuguste ideede levimine „lubatud" infovoos jätab niigi Z-ombistatud ajudesse oma jälje.

Mõista oma vaenlast

Meil ei jää enda turvalisuse huvides muud üle, kui maksimaalselt mõista, kuidas Kremli võim oma rahva mõtlemist kujundab. Seepärast otsustasime ka end poliittehnoloogi, filmitegija, kirjaniku ning filosoofina tutvustava Sergeitsevi mõtted ära tuua. Valisime konteksti rikkumata kõige märkimisväärsemad seisukohad, aga jätsime lugeja säästmiseks välja igavamad heietused Venemaa vägevusest.

Anname endale ka aru, et vihatekste puhtalt lugedes jääb üks osa mürgist paratamatult külge. Rõhutame, et Eesti Päevaleht ei toeta alltoodud tekstist ühtegi mõtet. Me ei avalda seda ka mitte põhimõttel, et „kuulatagu ka teist poolt". Tegemist on verbaalse vägivallaga, mida muudab üksnes õudsemaks teadmine, et Ukraina inimeste jaoks on sõnad juba muutunud päris valuks, vereks ja surmaks.

Soovitame võtta seda kui pedagoogilist õppematerjali. Kui näidet, kuidas toimib vägivalla normaliseerimine ning dehumaniseerimine. Kui sisendit arutelule, mida teha meil, et mitte lasta julmusel ühiskonda lammutada. Aga mitte kui vähimalgi määral kaasaegses Euroopa riigis aktsepteeritavat seisukohta.

Kollektiivne karistus, kellegi õiguse keelamine eksistentsile ning enesemääratlemisele, ei ole mõtted, mida kaitseks sõnavabadus.

Seepärast hoiatus:

Palume seda teksti lugedes silmas pidada, et tegemist on kindlatel eesmärkidel kirjutatud propagandatekstiga, mis normaliseerib laiamastaabilist vägivalda. Vabas meedias ei läbiks ta kõige elementaarsemat faktikontrolli. Teisisõnu on ta lisaks vihaõhutamisele täis valesid.

Aga tegemist on märksa enama kui fantaasiaga. Tõsiasi, et niisugune tekst saab Venemaa ülimalt kontrollitud inforuumis nii esinduslikul platvormil ilmuda, viitab selgelt Kremli heakskiidule. Just selline saatus võib Vene vägede võidu korral talle alla jääjaid ees oodata. Ning mitte üksnes Ukrainas.

Hoiatame veelkord: järgnevat teksti lugedes võib üsna paha hakata. Avaldame ta üksnes seetõttu, et mõista julmuse olemust kaasaegses sõjas. Mõista kurjuse patoloogilist sisu ning piiride puudumist.

---

Mida peab Venemaa Ukrainaga tegema?

Timofei Sergeitsev,

poliittehnoloog

Natslik, banderalik Ukraina, Venemaa vaenlane ning lääne instrument Venemaa hävitamiseks pole meile vajalik. Tänaseks on küsimus denatsifitseerimisest jõudnud praktilisele tasandile.

.