NÄDALA NÄGU | Munapühad Paunveres

„Miks sa kõik munad Putiniks maalisid?” tahavad koolipoisid Liblelt teada.

Paunveres värvitakse mune. Arno Talil pole kunagi olnud kahtlust, keda või mida tema muna peaks kujutama. Loomulikult Teelet, keda siis veel! Paraku on tal muna värvimisega kurvad kogemused, unistused on üks asi, reaalne elu aga hoopis midagi muud. Kaks aastat tagasi oli ta hoole ja armastusega oma munale Teele joonistanud – enda meelest imeilusa, piitspeenikese, suurte silmade ja naeruse suuga. Kuid siis juhtus vanaema Arno värvitud muna nägema, ohkas sügavalt ja ütles kurva häälega:

„Oijah, just täpselt selline see Surm ongi – valged hambad pealuu sees irvis. Küll sa, Arno, oskad hästi Vikatimeest joonistada. Tee minu hauale ka üks selline, kui aeg sealmaal on.”

Järgmisel aastal Arno enam ei püüdnudki munakoorel Teelet kujutada, tal oli hoopis teine plaan. Ta maalib munale lilli ja liblikaid, valgeid pilvi ja taevatähti, helendavaid jaaniusse ja punavaid pihlamarju, teeb selle nii kauniks kui võimalik ja läheb siis Rajale, laskub ühele põlvele ja ütleb Teelele:

„Võta see muna, ma värvisin selle sinu jaoks!”

Kaua unistas Arno sellest hetkest, veeretas muna käes, silitas ühte- ja teistpidi, pidas plaani, kuidas kogu see ilu, mis tema hinges heliseb, selle koorele ära mahutada... Nii kaua soojendas teist käes, kuni muna sees keegi piiksuma hakkas. Terav nokake lõi munakoore puruks, tibu tuli välja ja jooksis minema. Selgus, et Arno oli kogemata oma peos kanapoja välja haudunud.

Sel aastal ei söandanud Arno muna pihku võttagi, vaatas eemalt ja otsustas, et jätab kõik nii, nagu on. Las olla üleni valge. Teised arvavad, et muna peal pole midagi, aga tema teab, et seal on suudlus, mille ta sinna oma huultega vajutas. Seal peal on Arno musi.

Ainult oma sõbrale Tõnissonile julgeb ta sellest kõneleda. Paks poiss ei vasta midagi, vaid näitab oma lihavõttemune, mis on ühtlaselt pruuniks värvitud.

„Mida see peaks kujutama?” küsib Arno areldi.

„Praeliha,” vastab Tõnisson.

Ka teised näitavad oma kätetööd. Tootsi munad on muidugi punased, rikkal Imelikul aga sootuks šokolaadist. See-eest vaese Kuslapi perel polegi kanu, seega on poisikesel muna asemel peos ümmargune jõest leitud kivi, mille värvimiseks ta on kasutanud seda, mida ninast leida on.

Siis saabub Lible. Ja Liblel on mune kaasas terve kartulikorvitäis ja kõigile neile on ette joonistatud Putini nägu.

Siis saabub koolimaja juurde Lible. Ja Liblel on mune kaasas terve kartulikorvitäis ja kõigile neile on ette joonistatud Putini nägu.

„Miks sa kõik munad Putiniks maalisid?” tahavad koolipoisid teada.

„Aga kelleks siis veel?” imestab kellamees. „Hakkame koksima, siis näete ise!”

Poisid võtavad oma munad välja ja virutavad Putinile vastu pead. Putini pealagi praksatab kohe puruks ja sealt voolab välja vedel munavalge koos munakollasega.

„Kas sa mune ei keetnudki?”

„Mistarvis?” irvitab Lible. „Sedasi on ju lihtsam kuradeid puruks peksta. Andke täiega! Ma saatsin ühe korvitäie Ukraina põgenikele ka, las koksivad Putinit nii, et tõpra aju pritsib.”

Ja tõepoolest, Paunvere vallamaja poolt, kus sõjapõgenikud elavad, kostab naeru ja hõiskamist. Tundub, et Putinit kujutavad munad teevad sealsetele inimestele palju rõõmu.