ARVUSTUS | Üksinduse rõske kompositsioon heli, valguse, video ja ehtekunsti piirialal

Urmas Lüüsi lavastuslik installatsioon „Ülerahvastatud üksindus“ on oma puruks pekstud mööbli, pooleli jäänud elude ja sogase vanniveega ootamatult aktuaalne.

Lausa õõvastav, kui aktuaalne. Puruks pekstud mööbel, pooleli jäänud elud, mustad nõud ja seisev sogane vannivesi. Hirm riisumata jäänud hauaplatsi ees ja üksiku inimese igapäevased esemed. Armutult tiksuv kell, lõhkised fotod ja eemalt köögiraadiost kostuv sõjaaja meenutus. Sõltumatu Tantsu Lava saalis avati 12. aprillil Urmas Lüüsi lavastuslik installatsioon „Ülerahvastatud üksindus“, mille põhisõnum võiks olla asjade ja mälestustega täidetud kohtade potentsiaal jutustada vanema põlvkonna ühist kurba lugu. Kunstnik-lavastaja püüab vastata viimaseid loometöid raaminud pealisküsimusele, kuidas loob inimene asju ja asjad inimest. Seekord vormus lugu vestlustest eakate inimestega.

Suurema nõukaaegse korteri mõõtudes näitusepind on jaotatud tubadeks. Läbi reisikohvritega kaetud riidekapi siseneb külastaja, komistanud fiktiivse korterielaniku viisakalt ritta seatud jalavarjudesse, avarasse esikusse, kust avaneb vaade praeahjust immitsevast kõrbetossust vinesesse kööki.