Kuhu kõnnib ERR? Vastavad juhikandidaadid
(120)ERR-is jookseb mitu saadet, mida toetavad riigiasutused. Kas see võib ajakirjanduslikku vabadust piirata, kui näiteks „Osoon” valmib keskkonnainvesteeringute keskuse raha eest?
Merit Kopli: See pole küll ebaseaduslik, aga halb maik on sellisel rahastamisel paratamatult juures. Ajakirjandus nõuab teistelt reeglite täitmist, seda enam peab ta enda käitumine olema läbipaistev ega tohi tekitada väiksemaidki kahtlusi. Küsitava väärtusega rahastusmudel paneb ERR-i ajakirjanikud kehva olukorda ja kahandab kanali usaldusväärsust.
Ma mõistan, kui valus võib olla rahast ära öelda, kui lahkesti pakutakse ja kui see raha võimaldab mõnel puhul ilmselt ka paremaid saateid teha. Aga kuhu tõmmata piir? Hammas läheb verele ja muudkui tekivad uued koostööprojektid, aga milline see programm siis lõpuks välja näeb.
Mart Luik: Sellisel rahastamismudelil on tõesti omad nõrkused. Esiteks riivab see ajakirjanduslikku sõltumatust. ERR-i sõltumatus on selgelt tagatud seadusega. Kas me aga saame nimetada ajakirjandusvabaduse ja sõltumatuse ilminguks olukorda, kus mõni riigiasutus maksab oma huvidele vastava saate või saatesarja tootmise eest? Siiski on siin nüanss: sageli täidavad kolmanda osalise rahastusega valmivad saated oma sisu poolest rahvusringhäälingule pandud ülesandeid. Suurepärane saatesari „Osoon” on selle ilmekas näide. Saade tegeleb süvendatult looduskeskkonna säästmise ja jätkusuutliku arengu teemadega, mis ongi seaduse alusel üks ERR-i põhiülesandeid.
Erik Roose: ERR tegutseb ühel kindlal põhimõttel ja see on toimetuslik sõltumatus. See kehtib igasuguse lisarahastuse kohta ja ohtu ajakirjanduslikule vabadusele ei ole. Klausli, et toimetus on oma otsustes vaba, kirjutame ka sellistesse lepingutesse alati sisse, seega ei saa rahastajale jääda kaksipidi muljet. Ideaalis võiks ERR-i rahastusmudel olla muidugi sedavõrd elujõuline, et suudame programmi luua ainult omavahenditest.