ARVUSTUS | Piip ja Tuut näitavad rebasenahas Putinit

„Rebane-filosoof” on kummastav ja vaimukas lavastus agressorist, kellel on samad eesmärgid nagu Vladimir Putinil, aga kelle tegutsemisprintsiibid ja -meetodid on võrreldes Putini omadega täiesti vastandlikud.

Ühes Pekingi olümpiamängude teleülekandes kasutas Kanal 2 jäähokikommentaator sisukat ja tabavat väljendit „professionaalne provokatsioon”. Eks ta ole, tipphoki koosnebki suures ulatuses professionaalsetest provokatsioonidest. Rebane ongi professionaalne provokaator: mitmepalgeline, aktiivne, vaoshoitud, intelligentne ja edukas. Tema demagoogiline arsenal on nii rikas ja varieeruv, et lausa õudne hakkab, ehkki laval on ju ainult loomtegelased, peale Rebase ka Kukk ja tema kolm kanast abikaasat. „Alati üks ja seesama: põlgus, hukkamõist, vihkamine,” ohkab Rebane (Stefan Hein), kui kanad teda esialgu bandiidiks, petiseks ja kaabakaks nimetavad. Ta teeb seda nii siiralt, et hakkab isegi kahju.
Putin, vastupidi, on naeruväärselt ebaprofessionaalne provokaator, ehtne käpard. Kogu tema demagoogia on räige, brutaalne ja haletsusväärselt juhm. Kokkuvõttes moodustavad Rebane ja Putin siiski toreda, värvika ja sisuka antipoodipaari.

Lavastus koosneb kahest Sławomir Mrożeki (1930–2013) eraldi ilmunud lühinäidendist – „Serenaad” („Serenada”) ja „Rebane-filosoof” („Lis filozof”) –, mõlemad avaldas ta Poolas 1977. aastal.