Sõda keeras elu pea peale. Glamuurse filmifestivali asemel kiirabiautod, žgutid, laibakotid

Ukraina sõda keeras Johanna-Maria Lehtme elu pea peale. Veel paar kuud tagasi PÖFF-i korraldustoimkonnas ametis olnud Johanna veab nüüdseks üht tuntuimat heategevusorganisatsiooni MTÜ Slava Ukraini, mis saadab Ukrainasse kiirabiautosid ja meditsiinitehnikat.

Laupäeva hommikul, kui Slava Ukraini tegevjuhi Johanna-Maria Lehtmega (33) kohtume, on tal tükk tegemist, et lakkamatult helisevat telefoni käest panna. Kella 11-ks on esimene töökoosolek juba peetud ja mitu kohtumist on veel ees. Johanna vabandab, et kui tuleb juttu kuupäevadest, on ajatelg ta jaoks lootusetult uppis ja toimunut või eelseisvat saab ta kindla peale kontrollida ainult märkmikust.

Johanna saatus on Ukrainaga tihedalt põimunud. Viis aastat tagasi tutvus ta Kiievis elava filmiprodutsendi Vitaliga. Kolm aastat tagasi sündis neile tütar. Neil aastatel on Johanna Ukrainas elanud ja peab Kiievit oma teiseks koduks.

Ukraina-eluga hästi kursis olnuna teadis ta, et sõjaaimus heljus õhus juba ammu enne 24. veebruari. Eriti palju hakati võimalikust rünnakust rääkima Pekingi olümpia ajal, kui levisid kuuldused, et Hiina palus Venemaal oodata sõja alustamisega olümpiamängude lõpuni. Aga siiski pelgasid vähesed, et sõjast saab tegelikkus.

Meile on vaja kiirabiautot

24. veebruari varahommikul jõudis Johannani kõne Ukrainast oma lapse isalt. Koos oma vanemate tütardega Kiievis elav Vitali helistas: „Sõda algas, põgeneme!” Pärast seda kõnet katkes nende ühendus mitmeks päevaks.

Koos oma vanemate tütardega Kiievis elav Vitali helistas: „Sõda algas, põgeneme!”

Johanna hakkas läbi helistama Ukraina sõpru. Kel olid metsamajad või maakodud, põgenesid sinna. Maanteed olid umbes. Inimesed püüdsid linnadest pageda, aga teid pidi liikus ka sõjatehnika ja maanteedest võis saada pommitamiste sihtmärk. Paljud jäid Kiievisse ootele, kuni olukord teedel laheneb. Tollal ei teadnud veel keegi sedagi, mis toimub piiripunktides.

27. veebruaril helistas Vitali, et on teel Tallinna, ja ütles: „Meile on vaja kiirabi!” Meile – see tähendas mitte perele, kellega ta teel oli, vaid Ukrainale. Ainus, kellelt Johanna oskas nõu küsida, oli Ilmar Raag, Johanna filmiprodutsendist ema Riina Sildose hea sõber.

Kulus kõigest kaks ja pool tundi ning esimene kiirabiauto oli leitud. „Vaene dr Kaido Kotkas oli just Lapimaale puhkama sõitnud, kui tuli kõne: „Kaido, on vaja kiirabi osta!”” meenutab Johanna. Kotkas pöördus tagasi Helsingisse. Tallinna Vanalinna Rotary klubi liikmena ja arstina olid tal käepärast vajalikud kontaktid ja nii ta kähku auto leidiski. Esimese auto ostsid Tallinna Vanalinna Rotary klubi ja kaitseliidu Toompea malevkond. Mitu ettevõtet aitasid soetada autosse vajalikke tarvikuid ja meditsiinivahendeid.

„Kõik käis metsiku kiirusega ja tempo on seniajani üks meie suuri tugevusi,” tõdeb Johanna. Märtsi alguseks oli Ukrainas kohal kaks Slava Ukraini vahendatud kiirabiautot ja kohe läksid teele ka kaks järgmist.

Sõjaabi festivalitöö asemel

Johanna postitas kolmandal päeval pärast sõja algust Facebooki üleskutse, kus on nimekiri asjadest, mida vajatakse Ukrainas. Peamiselt oli tarvis meditsiini- ja toiduabi, paluti ka tasku- ja pealampe. Õhtuks ei mahtunud Johanna enam oma annetuskaste tulvil magamistoast õieti välja.

Veel mõni tund ja kaubast oli täitunud terve tema kesklinnakorter, isegi keldripinnad võeti kasutusse. Oli ilmselge, et organisatsiooni tegevus tuleb süsteemsemaks muuta.

Pärast nõupidamist rotariaanidega võeti eesmärgiks keskenduda kiirele meditsiiniabile. Nüüd laaditakse Ukrainasse suunduvatesse kiirabiautodesse ainult seda, mida sealsed haiglad ja rindemeedikud küsivad. Slava Ukraini veebilehel on nimekiri vajalikust, mida saavad hankida ja annetada tavakodanikud ja ettevõtted. Kuna paljud soovid on spetsiifilised, tuleb need vahendid MTÜ-l endal osta, mistõttu on kriitilise tähtsusega just rahalised annetused. 20. aprill oli Slava Ukraini jaoks märgilise tähtsusega – Ukrainasse väljus 50. kiirabiauto. „Reedeks on plaanitud vähemalt kolme auto teelesaatmine ja juba on meil uued plaanid,” lubab Johanna.

Enne Slava Ukraini asutamist töötas Johanna PÖFF-i külaliste osakonna juhina. Kui sõda algas, ütles ta kolleegidele, et peab kuuks ajaks pühenduma humanitaarabi saatmisele ja palus oma tööülesanded seni teiste vahel ära jagada. „Aga üsna varsti oli selge, et ma ei jõua vastata festivaliga seotud küsimustele, kui pean samal ajal kokku panema enneaegsete ellujäämiseks vajalikke tarvikuid ja leidma vastsündinute transpordiks vajalikku spetsiifilist hingamisaparaati, nii et pidin otsustama Slava Ukraini kasuks,” ütleb Johanna. Ta usub, et oleks hakanud Ukrainat aitama ka siis, kui tal poleks selle riigiga nii lähedast sidet, kuid nüüd ei näegi ta enda jaoks muud võimalust kui jäägitult pühenduda.

Kogu Johanna elu on nüüdseks pööratud Ukraina lainele. Tema koju kolis Kiievist kohale jõudnud ukraina lapsehoidja. Mehe 15- ja 17-aastane tütar ning lapsehoidja tütre pere leidsid üürikorteri samas trepikojas. Tüdrukud õpivad e-õppes ja on leidnud juba võimaluse jätkata Kiievis pooleli jäänud trenne.

„Lapsed on hoitud,” on Johanna rahul. Ta on lapsehoidjale Anželale tänu võlgu, et saab oma tööd teha ka siis, kui lasteaed paneb uksed kinni.

Hommikul viib Johanna tütre lasteaeda, aga järele läheb lapsele juba hoidja, sest ema tööpäev lõppeb tihtilugu enne südaööd. Enamiku päevi veedab tütar siiski hoidja seltsis. „Näen last ainult hommikuti,” tunnistab Johanna. Kolmene Sume suhtleb praeguseks neljas keeles: Kiievist pärit koertega jutustab vene keeles, oma isa perega ukraina ja vene keeles ning ema ja vanaemaga eesti keeles. Inglise keeles esitab ta aga lauluviise.

Rinne katsetab kiirabiautosid

Slava Ukrainis pole ühtki sarnast päeva. „Kui on kiirabipäev, vaatame üle, mis kaup autodesse läheb, kes on juhid, kas dokumendid on korras. Laadime autod täis, anname juhtidele teele juhised kaasa. Mitte-kiirabi-päevad on tellimuste ja uute kontaktide jaoks: suhtleme sõjaväe, meedikutega, abiorganisatsioonidega, ministeeriumidega,” räägib tegevjuht.

Esmaspäeval algas gerilja-kiirabide ehitus. „Oleme Skandinaavia väikestest kiirabiautodest tühjaks ostnud ja sellepärast ehitame neid nüüd ise. Nõudlus nende järele on suur. Ostame kaubikuid ja ehitame nendest rindemeedikutele vajalikud kiirabiautod koostöös PERH-i kiirabikeskuse ja Silwi Autoehitusega, kes ongi spetsialiseerunud erisõidukite ehitamisele,” räägib Johanna.

Järgmisel nädalal lähevad esimesed kiirabiautod rindele katsetamiseks, misjärel saab selgeks, kuidas need keerulistesse tingimustesse sobivad ja mida juurde vajatakse. Seejärel läheb ümberehituseks tarvis vähemalt kümmet autot.

Naised on tegijad

Slava Ukrainis valitseb naiste võim: kõik seitse töötajat on naised ja mehi leiab vaid MTÜ nõukogust. „Üks mees on!” täpsustab Johanna. „Aasta meestöötaja Ilmar, kes hoolitseb, et autopark oleks olemas ja Ukrainasse lahkudes tehniliselt korras.”

Ma ei valinud tiimi soo, vaid oskuste järgi.

Kuid naiste otsest eelistamist tegevjuht ei tunnista. „Ma ei valinud tiimi soo, vaid oskuste järgi. Paljud neist on inimesed, kellega olen enne koostööd teinud. Kuna teeme vahel ka 18-tunniseid tööpäevi, siis on inimeste ja nende pingetaluvuse tundmine tõesti oluline.”

Sel reedel sõidab Johanna taas Ukrainasse, et leida MTÜ-le rahastust ka Ukrainast endast. Seal on suuri fonde, kes otsivad usaldusväärseid partnereid. Abiorganisatsiooni maine ja track record on suure tähtsusega. „Kõige olulisem on siin usaldus, mitte vähem tähtsad on kontaktid. Organisatsioonid, kes on eksinud reeglites, lähevad ametlikku musta nimekirja ja nendega tegelevad Ukrainas vastavad institutsioonid,” räägib Johanna. Johanna plaanib jõuda Lvivi, Kiievisse, Dniprosse ja veel paari asukohta, et abi veel paremini suunata ja planeerida muutuvaid vajadusi ette.

Nädal tagasi Ukrainas käies veetis Johanna mitu tundi Lvivi rongijaamas. „Mind rabasid inimesed, kes rongidelt tulid: haavatud naised ja lapsed, jäsemeteta inimesed. Purustatud elud, käes heal juhul üks kott. See lõhn, mis seal rongijaamas heljus... Pärast seda jalutasime tagasi linna ega suutnud omavahel mitu tundi vestelda,” tunnistab ta. „Samas annab see mulle ainult sihikindlust juurde. Inimesed ei pruugi seda mõista, aga tunnen ennast Ukrainas vabana. Ka praegu, kui riigis on sõda. Sõidan üle piiri ja saan sügavalt hingata, minus valitseb rahu, ma olen kodus.”

Lõppu Slava Ukraini tööle ei paista ka siis, kui sõda kunagi läbi saab. „Hakkame kindlasti panustama ka Ukraina ülesehitusse – juba mõeldakse ka sellele. Praegu keskendume aga kõige olulisemale: aitame ukrainlasi praeguses võitluses ning teeme seda kiirelt ja sihipäraselt.”

Kiirabiauto maksab 15 000 eurot

Raha on MTÜ tegutsemise jätkamiseks kriitilise tähtsusega. Üks kiirabiauto maksab u 15 000 eurot, selle sisustamiseks meditsiinitarvikutega kulub 30 000–60 000. Nüüdsest keskendutakse täielikult rindemeedikute varustamisele. Märtsis Slava Ukraini toetuseks toimunud heategevuskontsert, kus koguti ligi 700 000 eurot, oli tegevjuhi sõnul tähelepanu saamiseks väga hea platvorm. „Enne seda kogus Rotary oma klubidest annetustena kokku natuke vähem kui 700 000, partnerid ja ettevõtted panustasid samaväärselt. Pean järgmiseks nädalaks leidma veel 150 000, siis on meie eelarve üle 2,45 miljoni euro. MTÜ on Rotary abiga suutnud selle saavutada vaid 45 päevaga,” ütleb Johanna.

Kuigi summad on suured, siis tegelikult kulub see vajalikule väga kiirelt. On ülioluline, et uusi toetajaid pidevalt juurde tuleks.

„Istusime paar päeva tagasi maha ja tegime järgmise kahe nädala plaanid: hakkame veel täpsemalt keskenduma rindemeedikute varustamisele, sest nemad aitavad nii tsiviilisikuid kui ka sõdureid. Ja reaalsus on see, et pärast suurte ostude tegemist on meil raha põhimõtteliselt otsas. Saame osta veel 250 000–300 000 euro eest rindele mõeldud meditsiinitarvikuid ja siis ongi kõik. Järgmisel nädalal ostame 10 000 CAT Generation 7 militaaržgutti, ainuüksi nende eelarve on 340 000 ja need päästavad reaalselt elusid,” tunnistab Johanna.

„Aina enam küsitakse ka neljaveolisi kastiautosid, aga õnneks on meil Eestis väga võimekad mehed, nagu Ragnar Sass, Sten Tikk, Lauri Koost, Ivar Siimar ja Riivo Anton, kes varustavad sõjaväge just selliste autodega.”