EPL VENEETSIA BIENNAALIL | Alar Karis: sõja ajal on kunst see, mis aitab vaimu turgutada
(11)
Prominentsel Giardini näitusealal paiknevas Eesti paviljonis tungles juba enne avamist suur rahvahulk. Kohal olid president Alar Karis, kultuuriminister Tiit Terik ja Eesti kultuuritegelaste koorekiht. Mõned külastajatest olid üllatunud, et satuvad sel aastal Hollandi (kes enda koha selleks korraks loovutas) paviljoni asemel Eesti omasse, mis tavaliselt on ju kuskil linnaruumis. Kindlasti polnud see aga üks neist paviljonidest, kust lihtsalt läbi joostakse.
Vaatamist on biennaalil muidugi alati palju ja nagu ütles ka president Alar Karis meile lühikeses videointervjuus, siis kunsti peab natuke seedima, selle mõju selgub aja jooksul. Aga isegi sõja ajal on kunstil oma koht, rääkis president.
Biennaal on olulisim rahvusvaheline kunstisündmus, mis toimub 1895. aastast ning selle aja jooksul on maailm näinud ju nii mõndagi. Eesti osaleb 1997. aastast ning aja jooksul on siin oma töödega väljas olnud olulisemad Eesti kunstnikud, viimastel aastatel Kris Lemsalu, Katja Novitskova ja Jaanus Samma. Sel aastal esindavad Eestit Kristina Norman, Bita Razavi ja kuraator Corina L. Apostol. Töö asetub võrreldes mõnede varasemate kodukohaspetsiifilisemate töödega rahvusvahelisemasse konteksti.
Eesti on Giardini näitusealale kutsumisega võetud suurte mängumaale, millega haakub ka seekordse töö teema, kus kodumaal lihtrahva sekka kuuluvatest eestlastest saab Indoneesias kõrgklass. „Orhideliirium – isu külluse järele” põhineb 19. saj. viimastel aastatel Eestist Indoneesiasse kolinud Saalide perekonnalool. Emilie Rosalie oli kunstnik ja tema abikaasa Andres kirjanik. Andres Saalile sümpatiseeris indoneeslaste võitlus koloniaalvõimu vastu, Emilie Rosalie tegeles orhideede maalimisega. Huvitava ja toonases kontekstis iseäraliku perekonnaloo taustal esitab töö küsimuse, milline on eestlaste roll koloniaalajaloos nii subjektide kui ka objektidena.
Videost on näha, et paviljoni pääseb sisse ainult külgustest. Peasissepääsu sulgemisega tahtis kunstnik Bita Razavi juba eos välistada sotsiaalsete hierarhiate tekkimise, mida arhitektuur nähtamatult tekitab. Suur osa publikust suunatakse vasakule, n-ö lihtrahva uksest sisse, iga kümnes satub aga privilegeeritud poolele, sammudes näitusesaali mööda kaldteed, mis viitab Razavi sõnul mõisa paraadtrepile. Razavi on kasutanud ka puude varje, mis peegelduvad läbi paviljoni klaaslae ja -seinte.
Vaata lähemalt videost, mida räägivad Eesti paviljonist president Alar Karis ning kunstnikud Bita Razavi ja Kristina Norman. Pikemat intervjuud Kristina Normaniga saab lugeda reedese LP kultuuriküljelt. Esmaspäevases Eesti Päevalehes on reportaaž Veneetsia kunstibiennaali teistest huvitavamatest töödest.
