ARVUSTUS | "Noor jää". Lavastus, mida läbistavad valutuiked ning ihulised ja hingelised vigastused

Endla teatri lavastuses „Noor jää” peitub sisendusjõud ja sõnaülene salavägi ning lummab Mick Pedaja muusika.

„Neemenuki juurest ajas üles uhkallikas, mistõttu see koht külmus hiljem kinni ja kattus vaid õhukese jääga…” (Nikolai Baturin, „Noor jää”, ilmunud 1985.)
Enne Endla uuslavastuse „Noor jää” esietendust avaldati lühivideod, milles näitlejad räägivad esimesest armumisest. Sümpaatne idee, mis ei lahjenda saladust, nagu pahatihti teeb teatritegijate ambitsioonikas ära- ja üleseletamine. Sõnadega tuleb olla ettevaatlik.
Baturini looming ei paindu kuulekalt dramatiseeringuks. Armastusromaanis „Noor jää” vahelduvad tegelaste sisekõned autorihäälsete elu- ja hingepiltidega. Kirjaniku sõnavaramaardla on maagirikas. Lugesin romaani enne ja pärast lavastuse vaatamist. Mõni sõnateisendus laval pani võpatama. Baturinil ütleb kasutütar Kildu Jürgeni kohta „issas”, laval „issi”. Nüansinihe! Aga las olla pääle. Ainus, mispeale nördimuses turtsatasin, oli ebaeestikeelne teretus „hommik”, suisa kahe tegelase huulil – küllap nimme rohmakas tänapäevasus, ent Vanausse kodus mõjub lobetobe „hommik” veel tuhat korda kohatumalt kui seriaalis „ENSV”!