JUHTKIRI | Lõimumine vajab julgeid tegusid
(189)
Arvestades toonast kogemust ning värsket arengut Ukrainas ja sõjapõgenike olukorda Eestis, on enam kui põhjendatud küsida, kui head on lood siinse integratsiooniga. Kas meie venekeelne elanikkond on kui idanaabri viies kolonn või on säärane võrdlus tänapäeval pahatahtlik?
Vastus ei rahulda tõenäoliselt kumbagi poolt – oleme poolel teel. Etnilist konflikti Eestis pole, aga etnopoliitiline küsimus on endiselt õhus. Ilmekaim näide poolel teel olemisest on meie venekeelse elanikkonna suhtumine Venemaa Ukrainas peetavasse vallutussõtta – see grupp on selles küsimuses lõhki.
Igatahes peame tunnustama neid, kes on siiralt selle nimel pingutanud, et Eesti ühiskond oleks nüüdseks ühtsem, kui oli 30 või 15 aastat tagasi.
Teisalt, saavutada oleks saanud rohkem. Mitme asja kohta on 30 aastat samasugust juttu räägitud, aga astutud pole piisavat sisulisi, jõulisi ja meie riiki arvestavaid samme. Samal ajal kui meie idanaaber matab üle ilma venelaste poolehoiu võitmisse ja nendega manipuleerimisse miljoneid ja miljardeid rublasid, meie kardame.
Seega väärivad taunimist kõik need, kes on Eestis integratsioonile aastakümnete vältel kaikaid kodarasse visanud. Eelkõige on need meie oma poliitikud, kes on olnud varmad kasutama vene kaarti selleks, et valimistel võimalikult palju hääli koguda.
Jah, mõtleme siin ennast venelaste sõbrana esitlevat Keskerakonda, kuid teiselt poolt „rahvuslikke jõude”, kes on läbi aastakümnete nendele oponeerinud, Isamaast Reformierakonnani. Tõsi, ega kõik eestlasedki ole varmad integratsioonile kaasa aitama – erakondade toetus tugineb ikka avalikul arvamusel.
Kuid Eesti integratsiooni pidurdaja on ka Venemaa eesotsas Vladimir Putiniga, kelle strateegilistes huvides on sellele vastu töötada, olgu meil või mujal. Hübriidsõda kätkeb ju ka infooperatsioone ning rahvuslike ja muude pingete õhutamist.
Ent kui oleme Eestis lõimumisega poolel teel, siis on järeldus lihtne: tuleb edasi liikuda.
Ootame näiteks juba pikemat aega poliitikutelt julgust eesti- ja venekeelsed lapsed ühtsesse eesti kooli kolida, mis on üks reaalsemaid integratsiooni kiirendavaid käike. Või milline on valitsuse plaan, et vähendada määratlemata kodakondsusega ehk halli passiga elanike hulka Eestis?
Samuti on hämmastav, et aastast aastasse ei suuda me leida riigieelarvest raha Eesti kodakondsusest huvitatutele riigi pakutavaks eesti keele õppeks, ikka on nõudlus suurem kui pakkumine ja vabad kohad täituvad hetkega.
Võib öelda, et praegune Ukraina sõda ja põgenikega seotu on omamoodi järjekordne integratsiooni lakmuspaber. Praegu oleme ühiskonnana üsna rahulikult toime tulnud – näiteks pole kuulda suurematest meeleavaldusplaanidest tänaseks pronksiöö aastapäevaks, kuigi potentsiaali oleks. Tõsi, suurem katsumus ehk 9. mai on alles ees.
Siit ka meie üleskutse kõigile asjaosalistele: hoidkem praegustes oludes kainet ja rahulikku meelt ning ärgem langegem provokatsioonide ohvriks. Eesti venelane ei ole kindlasti putinisti sünonüüm – on oluline, et me ei kohtleks osa meist ühtse vaenuliku hulgana. Ärgem unustagem, et integratsioon on kahepoolne – peale venekeelse kogukonna mõjutavad seda ka eestlaste teod ja sõnad.
